DSCF0429Kui ma esimest korda Paasaöö Missale sattusin – koori ja mitte veel koguduse liikmena – sai ristitud hea tuttav, kes liturgia järgselt kõiki pidusöögile palus. See öine söömaaeg oli nii eriline, et sest korrast peale olen Vaiksel laupäeval enne Lihavõtte vigiilile (ehk Paasaöö Missale) minemist katnud kodus laua ja palunud lähemaid sõpru-sugulasi – vahel arvukamalt, vahel vähem – pärast meie koju “paastu murdma” (ingl. k. “break fast”). Natuke sinki, natuke pashat – palju üks inimene ikka kell 2 öösel süüa jaksab. Jääme muidugi ortodoksidele alla – mäletan aastat, mil õigeusklike Lihavõtete tähistamine meie omaga kokku langes ja sõbrad, kes paar tunnikest meiega lauas olid istunud, end külla minema asutasid – kella poole neljaks öösel! Ja kuuldavasti kandis perenaine ette ühe sooja liharoa teise järel! Sellegipoolest annab meie väike pidusöök võimaluse ka koduvalvurile Kristuse ülestõusmist tähistada.

Paasaöö peokese laua kesksel kohal troonib Abikaasa kaunistatud paasaküünal (juhised juurdekäivate palvetega leiab näiteks siit). Möödunud aastal tõmbas Abikaasa vajalikud sümbolid küünlale jootekolviga, mis andis ka väga ilusa efekti, kui küünal pisut väiksemaks põles ja leek kujutise hõõguma pani. Sel aastal aga tellisin juba varakult Võhma küünlast vahapliiatsid, millega saaks küünalt püsivamalt, eredamalt ja värvilisemalt kaunistada. Eile öösel põles küünlas kirikuskäinute toodud Paasatuli, lumen Christi, Kristuse valgus. Seda küünalt põletame nüüd Taevaminemispühani.
Pashat võib pika traditsiooni tõttu minu arvates täisvereliseks Eesti traditsiooniks pidada, ehkki algupära on Vene oma. Lisaks oli laual veel karask (see on väga hea retsept, millest tuleb ilus kõrge päts) ja natuke sinki. Sobilik oleks olnud ka natuke head punast veini, aga kuna suurem osa meie öisest seltskonnast erinevatel põhjustel praegu veini ei joo, jõime hoopis teed.

DSCF0431

Lihavõtte esimese püha hommikut on meil kombeks vastu võtta laiemas pereringis imeliselt sooja ja rõõmurohke hommikusöögiga. Lastel käivad ikka jänesed, ehkki mina pole nende olemasolus enam päris kindel.. On pashat, on mune koksimiseks, on Simneli kook. Viimast tuntakse meil selle liturgiliselt korrektse küpsetamisaja järgi Laetare koogiks – traditsiooniliselt kuulub see paastu keskmise pühapäeva ehk Laetare pühapäeva menüüsse. Sel päeval oli see meil muidugi ka laual, aga see kook on nii pidulik ja nii maitsev, et tundub imelik seda mitte Lihavõtte pühapäeva hommikul korrata. Nii küpsetangi seda kaks korda aastas – kolmenädalase vahega.

Teise püha ehk tänase päeva Evangeelium räägib Jeesuse külaskäigust Emmause teel käinud kahe jüngri juurde ja sellest, kuidas nood ta leivamurdmisest ära tundsid (Luuka 24:13-35). Seetõttu on see päev olnud külaskäikude päev. Eestis on ta muidugi.. tööpäev. Tõeliselt tobe. Aga õhtud on pikad ja ilusad, mistõttu ehk paljud ikkagi jõudsid täna külla ka..

Katoliiklastel on Lihavõtteajal ka üks kohustus – käia Armulaual. Lisaks kümnele käsule kehtivad meile ka viis Kiriku käsku, millest kolmas käsib käia Armulaual vähemalt kord aastas – ülestõusmisajal. Teise käsu järgi tuleks kord aastas ka pihil käia, mis on väärilise Armulaua eelduseks. Kas ka tegelikkuses on nii harva sakramente vastu võttes võimalik hästi elada, ma ei tea..

Lihavõtteaeg kestab Nelipühini (sel aastal 8. juunil).

Advertisements