436_1Ma ei plaaninud tegelikult täna üldse kirjutada, aga pärastlõunal päikese käes peesitades tekkis tunne, et niisugust päeva peaks kuidagi tähistama ja siis ma mõtlesin, et ma natuke ikka kirjutan – sellest kuidas meie peres pühapäevi peetakse.

Meie pere pühapäeva kõige tähtsam osa on Missa ja kõige mõnusam on, kui saab Missal käia kohe hommikul. Nendel viimasel ajal paraku väga harvadel pühapäevadel, kui meil on võimalus osaleda traditsioonilises riituses peetaval Missal, käime kirikus pärastlõunal, muidu aga ikka hommikul. Kes väikseid lapsi kirikusse või mujale viisakasse kohta viia on üritanud, teab, et see võib olla päris närvesööv üritus. Kes karjub, kes vingerdab, kes tahab süüa, kes lihtsalt ära joosta. Hetkel aga tundub meie perel olevat see õnnis hetk (mis järgmiseks pühapäevaks on võibolla juba möödunud?!), mil väiksem magab minu süles Missa maha ja suurem istub ja mõnikord isegi jälgib, enamasti vaatab raamatut, kui vingerdab, siis oma (või meie kõigi) tooli(de)l ja põgeneda ei ürita. Kuna oleme kirikus hoidnud võrdlemisi ranget joont – pingist välja pole lubanud, sülest maha pole pannud – siis õnnitlen ennast, et vähemalt osaliselt on see meie tegu ka. Kui teil on kogemusi vastupidisest, vaikige nüüd ja igavesti! Ainus häda on nüüd, et nii kaua on fookus olnud peamiselt oma lapse tsiviliseerimisel, et ei oska enam Missale keskenduda! Küllap taastub see võime ajaks, mil tuleb väiksemaga hakata tõsisemalt maadlema…

Pärast Missat on mõnus sõita kuhugi saia ja kohvi ostma. Tavaliselt sõidame seejärel koju, sest suuremal tuleb uneaeg peale. Kui satub, et pisem ka magab, siis naudime Abikaasaga hardalt vaikust:) Pärast lõunauinakut on tore jälle kuhugi kodust välja minna, teha üks mõnus jalutuskäik või võibolla on veel aega käia meie lemmikkaltsukas.

Oleme proovinud ka pühapäeviti üldse mitte poes käia, aga praegu tundub see ikkagi väga raske. Hingamispäeva pidamiseks peaks tegelikult loobuma kõigist ostudest, mis pole hädavajalikud ja võimaluse kohaselt oleks õige võimaldada puhkepäeva ka teistele. Ideaalis tähendakski see, et ei käi ei poes ega kohvikus ega restoranis. Meie sellega veel hakkama ei saa, kahjuks. Kohvikuskäik tundub ka nii pidulik, täpselt pühapäeva sobiv toiming! Mõnikord ma unistan, et meil oleks ka pühapäeviti kõik kõik kinni, et linn oleks nagu maha jäetud ja kostaks ainult kirikukellad. Aga mõnikord saavad just pühapäeva õhtul juust, piim ja mähkmed otsa. Igatahes oleks lihtsam kujundada perekeskset pühapäeva, kui lihtsalt polekski kuskil mujal olla kui kodus.

Pühapäevitamisega alustades on üks keerukamaid ja ebamäärasemaid küsimusi kuidas mitte teha tööd. Ja muidugi – millist tööd mitte teha. Vana palveraamatu tõlge ütleb, et ei tohi teha sulase tööd, aga kui minu palgatöö ei sarnane sulasetööga, kas see tähendab, et võin seda ikkagi teha? Ja vastupidi – kui mul on nädalas ainult see üks päev, et ehitada see voodi või kaevata maasse see auk, kas ma siis ei saagi seda kunagi teha? See on üks nendest võluvatest kohtadest, kus Kirik ei anna selgeid detailseid korraldusi (olen kuulnud, et mõned ortodokssed juudid peavad auto käivitamist ka piisavalt suureks tööks, et seda sabati ajal mitte teha) ja tuleb ise leida vastused. Meie üritame mitte teha seda tööd, mida esmaspäevast reedeni teeme ehk siis Abikaasa ei lähe tööle ega tegele kodus tööasjadega, ning mitte tööd murda ega lõhkuda. Natuke vajalikke asju siit-sealt nokitseda, aga põhirõhu panna puhkamisele ja koos aja veetmisele.

Pühapäeval peaks saama ka midagi erilist süüa, mis aga ema liialt pikaks kööki ei saadaks. Võiks olla magustoit või kook, eriti paastuajal, kui argipäevadel magustoitu ei tehta. Tegelikult õppisingi pühapäeva tõeliselt tundma alles esimest korda paastudes. Katoliiklased nimelt pole kohustatud pühapäeviti paastuma – kõik aasta pühapäevad, ka paastusisesed, on nö väiksed Lihavõtted, tähistamaks Jeesuse ülestõusmist. Seetõttu tohib pühapäevadel unustada paastu piirangud, süüa liha ja šokolaadi ja muid asju, millest paastuajaks loobuti. See laupäeva õhtul valmisostetud Coca-cola… Nii, reetsingi oma salaahvatluse.

Pühapäev on tähtis päev ja teda tasub eriliseks teha. Katoliiklikust perspektiivist on ebatõenäoline, et minusugune pereema teeks nädala jooksul midagi olulisemat, kui osaleda pühapäeval Missal ja viia sinna ka oma lapsed, pingutades seejärel, et kogu päev oleks mingil viisil eriline. Ilmalikust perspektiivist on tõenäoline, et pere, kes kõik pühapäevad veedab koos, tehes midagi, mis kõigile pere liikmetele rõõmu valmistab, kujuneb ühtseks. Kogenumad pereemad kirjutavad, et pühapäev võib päästa KÕIK. Kogenumad teoloogid muidugi ka.

 

Advertisements