749px-The_Chair_of_Saint_Peter_adjustedTäna on minu kinnitamise aastapäev. Tükk aega juurdlesin, kas peaks aastapäevi arvestama kuupäeva või kirikuaasta järgi – mind ristiti Lihavõttenädala laupäeval ja kinnitati Nelipühi esmaspäeval – aga kuna ülejäänud pere tähtpäevad jäävad nö tavalisse aega, mõtlesin, et vist on siiski lihtsam, kui kõik on ühes süsteemis, niisiis kuupäevade järgi. (Hirmpõnev mulje jääb muidugi minu mõtisklustest, nagu Turgenevi “Isades ja poegades”: “Pojakene, ma olen ennast ära vaevanud, ütle ometi, kas sa tahad peedi- või kapsasuppi?!”)

Aasta tagasi olime perega Roomas. Ah, Rooma, Rooma… Kui esimest korda kuulsime, et meie kogudusest läheb grupp palverännakule Rooma ja et osad selle grupi liikmed seal ka kinnitamise sakramendi vastu võtavad, olin elevil, aga arvestasin miskipärast kohe, et mind kinnitatakse Tallinnas. Vanem ja toona ainuke laps oli üheksakuune ja heitsime reisimõtted kohe võimatuna kõrvale. Palverännaku endani aga oli piisavalt aega, et see teema kerkis üha jälle ja jälle ja lõpuks ei tulnud nagu meeldegi, miks me seda tõsiselt ei kaalunud. Grupp oli muidugi selleks ajaks koos ja ööbimised korraldatud jne, aga leidsime, et meile sobikib paremini omal käel liikuda – ei pea meie kellegagi arvestama ega jää ise lapse vajaduste tõttu grupile jalgu. Ja tõepoolest, mul on sellest reisist ainult kuldsed ja hiilgavad mälestused. Esimene õhtu oli pisut konarlik, aga muidu… Laps oli rahulik, istus vankris ja vaatas või magas, ööbimiskoht sobis mõnusalt, kõik läks ladusalt… Ühistranspordis tegid punkarid ja kapid lapsele pluti-pluti, ilm oli pea kogu aeg ilus ja kõik oli nii kangesti hästi.

Saabusime Rooma Nelipühil ja jäime Missast ilma, püüdes leida traditsionalistide kirikut. Seejärel ootasime õhtul pimedas näljase rinnalapsega tund aega bussi, mis tol hooajal oma õiget liini pidi ei sõitnudki. (Nagu ma ütlesin, mõned konarused). Kuidagi jõudsime ikka ööbimispaika tagasi.

Järgmisel hommikul suundusime juba kella 8.45ks Peetruse basiilikasse, sest jah, tõesti tõesti, uskumatu ja väikene ime, kinnitamise Missa toimus Peetruse basiilikas ja mitte lihtsalt mõnes kõrvalkabelis, vaid otse peaaltari taga apsiidis, Püha Vaimu kujutava imelise vitraaži all. Seda kõike on tõesti tänini üsna raske uskuda…

Peetruse basiilikasse on juba nii vara hommikulgi väikene järjekord, pisike turvakontroll lõpus, ja selleks ajaks, kui jõudis kätte meie kord siseneda, jäi lapsuke just magama. Ja siis teatas turvamees, et käru võite jätta siia varjualla, tänan teid väga. Erilist lootust ei olnud, et laps pärast sellist äratust end kirikus suudaks kuidagi ülal pidada, mistõttu armas Abikaasa minu kinnitamist ei näinudki – leppisime kohtumispaiga kokku ja läksid ümbruskonda jalutama.

Missa oli ilus, Eestist tulnud grupp päris suur ja kõik kangesti meeliülendav ja kaunis. Peetruse basiilika on muidugi vägev, aga Abikaasal on õigus, kui ta ütleb, et teatud suurusest on hoone lihtsalt nii hoomamatu, et sa ei taju seda enam sakraalruumina. Sellest siis valjul häälel lobisevad turistid. Aga apsiidis jäi see ju kõik seljataha ega seganud tõesti sugugi. Pisike osagi sellest kirikust on nii suur, et esimese kahe Piiblilugemise ajaks toolile ja sealt tagasi altari juurde tuli Piiskopil ja preestritel tõsine matk ette võtta.

Pärast kinnitamist tähistasime väikese gelatoga ja natukese aja pärast Trasteveres fantastiliselt maitsva pitsaga ikka ka. Ja siis kondasime veel paar päeva mööda uskumatuid meeliülendavaid pühakodasid, imetlesime mosaiike ja Kristusega seotud reliikviaid, ja minul oli ka võimalus ronida põlvedel üles treppi mööda, mis viis Jeesuse Pilaatuse ette… Tahtsime tegelikult mõlemad käia – kordamööda – aga oh õnnetust, sulgemiseni oli vaid 15 minutit! (kes kunagi läheb, teadku, neil on täiesti absurdne sulgemisaeg – äkki kell 12 päeval?) Seega jõudsin käia ainult mina – selline väike kingitus Abikaasalt.

Minu kinnitamise pühak on Püha Monica, Püha Augustinuse ema. Pühal Augustinusel oli pikk eluperiood, kui ta polnud kuigi püha, tema ema aga ajas teda mööda ilma taga, palvetas ja anus, et too pöörduks. Monica lohutamiseks lausus üks kaasaegne preester kuulsad sõnad: “Poeg, kelle eest on valatud nii palju pisaraid, ei lähe hukka” ja tõepoolest nägi ta ka oma poja pöördumist. Üsna varsti pärast seda Monica suri – töö sai tehtud. Augustinusest aga sai pühak ja Kiriku doktor.

Õigupoolest tahaksin kinnitamise sakramendist ja üleüldse sakramentidest hea meelega pikemaltki kirjutada, aga see väikeste laste ema vähene varastatud arvutiaeg… Antud postituski on kirjutatud kolmes järgus. Tulevikus aga millalgi kindlasti – hetkel tühjana seisva kategooria “Katoliiklus” alla. Ja oioi, mul on vähemalt kolm raamatut ka, millest vastava sildi alla tahan kirjutada!

Tähistamiseks tegin kolimise ja sättimise kiuste ikka koogi ka, rabarberist. Kolimise sellepärast, et suviste ilmade auks otsustasime end maal ka natuke rohkem sisse seada (Vereimejavaba pidu on muide läbi – esimesed sääsed juba tapetud). Tavaliselt ma olen mugav ja panen muudkui linke, aga tegelikult meeldivad inimestele vist retseptid?

Niisiis retsept (nami-nami portaalist):

Foto0093Maria kõigelemmikum rabarberikook

Taigen
100g võid
85g (1dl) suhkrut
1 muna
50g hapukoort
180g (3dl) nisujahu
1tl küpsetuspulbrit

Toasoe või vahusta suhkruga, lisa muna ja hapukoor ja nisujahu sisse segatud küpsetuspulber. Taigen tuleb üsna pehme. Mätsi 24cm koogivormi põhja ja natuke külgedele ka.

Täidis
250g hapukoort
4sl suhkrut
1muna
1tl vaniljesuhkrut

Sega kokku, vala põhjale.

Kate
4-5 rabarberivart

Tükelda ära ja pane täidisele. Puista peale pisut suhkrut. Siis küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni täidis on hüübinud. Võib soojalt ära süüa, aga tegelikult on see jahtunult veel paremgi.

(Häbihäbi püksis käbi, aga kõik asjad on kastis või kohvris või mustad ja koogitaldrikut mul siin vist polegi, nii et tõepoolest niimoodi vormis seda kooki täna serveeritigi…)

Advertisements