chartres-cathedralMul tuli alles täna meelde, et tegelikult tahtsin ma eile midagi sisulist ka kirjutada. Aga see kook, mis eile tegemata jäi, valmis ka täna ja, nagu mainitud, oktaav alles algas. Niisiis jätkame Nelipühi lainel.

Nelipühi on minu jaoks eriline püha. Puhtisiklikest põhjustest üht – kinnitamist – olen juba maininud, teisest tahan veel täna kirjutada, aga üldinimlikest põhjustest kõigepealt. Kristlus, eriti katoliiklus, on ühtaegu väga sügav ja väga kõrgelennuline usk. Teha Kirikuga kaasa kogu liturgiline aasta, üritada igal aastal järjest sügavamalt tunnetada kannatuseloo reaalsust ja tähendust, samas püüdes end järjest enam harida teoloogias ja doktriinis, ning areneda palves – see nõuab peaaegu igapäevast pingutust. Pühade tähenduseni jõuda… Jumal võtab inimkuju, Sõna saab Lihaks, Kristus lüüakse risti, seejärel tõuseb üles… Inimlikult hoomamatu müsteerium! Ja siis Nelipühi. Vaimustav (sõna otseses mõttes), samas jumalik ja samas inimlik püha, imeliselt lootustandev päev, võti ja lootus ülejäänud pühade ja päevade mõistmiseks. Võime leppida, et omal jõul me ei mõista, ei oska isegi õigesti palvetada, sest teame, et Jumal juhatab. Ja aitab meil uskuda.

Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea,
kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest
sõnatute ägamistega.

-Pauluse kiri roomlastele 8:26

Isiklikus plaanis on Nelipühi minu lühikese kristlase“karjääri“ jooksul saanud omamoodi igatsuse pühaks. Ühel või teisel aastal olen just Nelipühi ajal saanud osa eriliselt sügavast hingekosutavast kogemusest, mida omakorda on võimendanud paik, milles kogetu aset leidis. Seetõttu pöörduvad mu mõtted sel hiliskevadisel ajal ikka tagasi neisse paikadesse ja tõenäoliselt loen üle, palju on parasjagu kõhubeebisid või rinnalapsi ja mõtlen kas äkki ehk…

Esimene neist kogemustest oli kronoloogiliselt teine ja sellest ma olen juba kirjutanud ka. Rooma, Rooma… Kõik teed viivad sinna, loodame meie, katoliiklased, ja seda eriti ajatus plaanis. Aga ajalises! Mis need lennupiletid parasjagu maksavadki?!

Teine selline paik on Chartres (pildil!), täpsemalt kolmepäevane palverännak Pariisist sellesse pühapaika, mis mul paar aastat tagasi õnnestus ära käia (miinus kakskümmend kilomeetrit, mida minu jalad vastu ei pidanud). Igal aastal kolm koguneb Nelipühi laupäeval Pariisi Jumalaema katedraali ja selle ümbrusse umbes 14 tuhat (sic! Liialdusteta!) katoliiklast, kel on eriline armastus traditsioonilise liturgia vastu. Nende seas on igas vanuses inimesi, väga palju on noori, aga kohal on ka mõned algatajatest – meenub härra, kes kindlasti oli 70ndates eluaastates. Palverändurid jagunevad piirkonna järgi suurteks rühmadeks, on ka eraldi rühm peredele, kes käivad teistest pisut vähem. Alumine vanusepiir selles rühmas oli vist kolm aastat.

Kogu palverännak on korraldatud laitmatult. Abikaasa teadis rääkida, et korraldajad – Malta ordu – on endised sõjaväelased. Kogu teekonna saadavad kõndijaid rolleritel sinivestlased, kui midagi peaks juhtuma, istud maha ja informeerid lähimat abilist, kes raadiosaatjaga kutsub kohale Malta ordu kiirabiauto, mis siis omakorda toimetab sind järgmisse peatuspaika.

Ööbimine toimub suurtes sõjaväetelkides, magamiskotid-madratsid peavad küll omal kaasas olema, aga need pannakse igal hommikul vastavalt rühmale suurtesse veoautodesse, mis viivad need otse järgmisse peatuspaika. Päevaks tuleb kaasa võtta vaid söök-jook, esimest millest praktiliselt ei kulu – sellise füüsilise pingutuse ajal keha väga süüa ei taha. Peamiselt sõime glükoositablette, kommi ja halvaad. Õhtuti oli laagripaigas kerge puljong ja sai, hommikuti sai kakaod. Ja kogu selle askeesi juures valitseb imeline ja totaalne rahu, rõõm, üksmeel… Meil oli õnn astuda koos kaugete ameeriklastest sõpradega (kes teab, näeme me veel neid eales?), nautides kord ajaloolist loengut, kord mõtisklust, kord pöördumislugu, kord lihtsalt vestlust kaaskäijaga. Iga päev palvetasime Roosipärja kõik saladused ja laulsime, laulsime, laulsime. Ameeriklaste gruppi kuulumine oli suur au ja rõõm, eriti kuna nende juht on alati väga põhjalikult valmistunud – laulikuteni välja. Ahjaa, abikaasa loomulikult kandis ikka Eesti lippu ka, ja viis selle teiste riigilippudega koos pidulikult Chartres’i katedraali.

Tõsi, umbes 30 kilomeetrit päevas käia ei ole siiski naljaasi ja õhtuks muutusid kõik napisõnaliseks. Samuti poleks ma kujutlenud, et võiksin nii väga rõõmustada (prantsuskeelse) hüüde üle „Palverändurid! Ärgake! Kell on viis!“ (kujutlege ise – 14 tuhat inimest. Asjade autodesse pakkimiseks ja kolonni liikumasaamiseks pidi mobiliseerumine hommikuti ikka vara algama). Rõõmustamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et öised magamisolud olid sedavõrd ebamugavad! Aga see viimane päev kõndimist, mil katedraali torn kogu aja juba paistab… (hommikust jäin küll, nagu mainitud, jalgade tõttu ilma. Lõppsirge oleks aga läinud kasvõi käpuli!) Linna sisenemine, teeäärtes pisarsilmil linnarahvas mahlapudelitega, palvetega, hõisetega… Ja kaasteelised – siin vigased kõik oleme – sedapuhuku ka füüsiliselt! Mäletan südantlõhestavat vaatepilti noorest mehest, kes läks katedraalis Armulauale mitte ühe, vaid kahe isetehtud kargu toel. Minu vend! Minu vend kannatuses, minu vend rõõmus, minu vend Issandas. Mitte kunagi varem ega hiljem pole ma nii sügavalt tajunud ennast Kiriku, inimkonna osana. Ja kuidas ma igal aastal igatsen seda kunagi jälle kogeda.

Nii näibki, et Nelipühi on praeguses eluetapis minu jaoks igatsuse õpetaja. Igatsus selgemast visioonist, vähematest segajatest, suuremast pühadusest, selgem nägemus elust kui palverännakust, selgem siht õndsa igaviku näol… Kui sobiv, et see kõik seostub mulle Püha Vaimu väljavalamise pühaga, selle Vaimuga, Kes meile need igatsused annab, neid meis tugevdab ja meid nende kaudu õigele palverännuteele juhatab. Isegi siis, kui ei jõuagi teha tähistamiseks valget kooki.

 

Advertisements