61Q0io59mKL._SL1350_Raamat: “Something other than God”

Autor: Jennifer Fulwiler

Žanr: biograafia, pöördumislugu

Üks mõte: “All that we call human history … [is] the long, terrible story of man trying to find something other than God which will make him happy.” – C. S. Lewis

Umbes aastajagu päevi tagasi sai minust suur blogilugeja. Avastasin üha uusi ja uusi blogisid, mida peavad minuga sarnases elusituatsioonis inimesed – peaaegu eranditult naised, emad, katoliiklased – ja kust olen leidnud palju inspiratsiooni, mõtteainet ja soovitusi edasiseks lugemiseks. Tänaseks võtan blogisid kui oma ajakirjandust – arvan nad meelelahutuseks, katsun neis mitte liialt aega raisata, samas olulist ja huvitavat ikkagi välja sõeludes. Noh, nii nagu see internetielu ikka käib. Üks blogidest, mida olen jäänud lugema tema sisukuse ja samas humoorikuse tõttu, on Conversion Diary. Olin seetõttu ammugi teadlik, et blogi perenaine kirjutab – on juba viis aastat kirjutanud – raamatut oma Kirikusse pöördumisest ja kuivõrd teadsin blogist, et tema kirjutamisstiil mulle meeldib, ei kõhelnud hetkegi raamatut esimesel võimalusel tellimast. Ega pidanud pettuma. Jennifer Fulwiler kasvas armastavas ateistlikus peres, jagades oma isaga tohutut aukartust ja armastust kosmose vastu. Isegi nende ühine õhtulugemine oli astraalfüüsikateemaline! AGA see pere oli sattunud elama nö „Piiblivöösse“, USA ossa, kus valdav populatsioon koosneb kristlastest. Tugevate veendumustega inimesed on ikka jõulise väljendusega ja kokkupõrked sellega (millest mõnda Fulwiler ka väga värvikalt kirjeldab) ainult tugevdasid temas vastumeelsust selle absurdse maailmavaate suhtes. Nooruspõlv viis Jenniferi hea hariduse ja töökohani, noormeheni, kelle töö lubas neile unistuste elustiili kaugete reisidega äriklassis ja katusekorteriga suurlinna keskel (majas, millel oli jõusaal ja viimasel korrusel peoala basseiniga). Peod, seltsielu, reisid, Jaguar… Ja siis ühtäkki vahetasid nad selle kõik majakese vastu äärelinnas ja said üheksa aasta jooksul kuus last, mees vahetas unistuse oma firmast tagasihoidlikuma töö vastu ja naine jäi lastega koju, hakates ka lapsi kodus õpetama. Ja kõik küsivad, kuidas? Miks? Mis juhtus? Ja see raamat vastab. Fulwiler kirjutab äärmiselt loetavas stiilis, „Something other than God“ on tõesti üks neist raamatutest, mida kuidagi ei raatsi käest ära panna. On momente, kus stiil on ehk pisut kunstlik ja paistab välja, et tegu on autori esimese raamatuga, mida ta pealegi mitmete teadjamate abiga mitu korda ümber kirjutas, aga üldiselt on lugemine väga ladus. Eriliselt sümpaatne oli mulle see, kui hästi autor mäletab, kuidas mõtles enne pöördumist. Väga lihtne oleks kirjutada kogu raamat stiilis „siis ma, rumal, arvasin nii, ei teagi, millest selline eksimus“, siin on selle asemel aga tõeline pinevus – autori vastuväited kristlusele tunduvad vankumatud. Ja ilmselt olidki. Pinevust on tema elu seikades muidugi niigi, vägisi tabad end mõttelt, et kui vaataks filmi, siis nüüd vist küll enam ei usuks. Et inimesega võib nii lühikese aja jooksul juhtuda nii palju dramaatilisi asju! Mõnede inimeste jaoks nõuab uskuma hakkamine nii kardinaalset vaadete muutumist, et kogu elu tuleb korralikult läbi raputada. Pöördumine ongi üks paradoksaalne ja kummaline asi. Enamasti ei meelita Jumal meid lihtsama tee või mugavuste või muude mõnusate asjadega. Vastupidi, Jumala poole pöörduv inimene leiab end tõenäoliselt tõelisest plindrist. Kas kukub minapilt kokku või langeb loor maailma tõelise palge eest või tuleb teha äärmiselt keerulisi valikuid. Inimene ei saa „nagu natuke“ pöörduda, ikka ainult täielikult. Pöördumise hetkeks saabki raske valiku hetk. Jumal kas on või ei ole ja otsustamiseks annab aluse midagi sügavalt isiklikku. Pühal Vaimul saaks nagu kannatus otsa: „Otsusta ära, noh!“ Laialt teelt kitsale pööramine lihvib ära nii mõnedki meie nurgad. Niigi peaksime õnnelikud olema, kui pole vaja meid tummaks või pimedaks teha, et me lõpuks usuks. Eriliselt imetlusväärne on minu jaoks autori ausus. Fulwiler asus Tõde otsima tõsimeelselt. Metoodiliselt, põhjalikult, isegi teaduslikult, aga ennekõike ausalt, olles valmis ka selleks, et peab end narriks tegema, salates kõik, mida on seni uskunud ja võttes omaks selle, mida seni pilganud. Haruldane julgus! Nii paljud meist peatuvad poolel teel justnimelt seetõttu, et ei taha kaotada sõprade-tuttavate-töökaaslaste heakskiitu. Just täpselt „nagu natuke“ tahakski pöörduda. Kristus aga ootab, et vajadusel jätaksime kõik. Pole raske näha, kust Jenniferi ausus pärineb – vahetult enne Kirikusse tulemise tseremooniat saadab tol hetkel Lähis-Idas töötav isa talle kirja, milles ütleb:

„Dear Jen, I’m proud of you for sticking for what you have found to be true, even though it hasn’t been easy. I’ve arranged things with the new job so that I will be there for first communion. I told them I wouldn’t miss it. Use this money to buy anything you need, let me know if you need more. I’m proud of you. Dad.“

Tema ateistist isa. Annaks Jumal meile kõigile sellist suuremeelsust ja armastust. Jennifer Fulwileri raamatu kohta võiks kasutada ameeriklaste poolnaljaga tarvitatavat käibeväljendit „I laughed, I cried, it changed my life”. „Something other than God“ on tõeliselt haarav ja sügavalt liigutav raamat, mida lugedes ei mõelnud ma peamiselt mitte kellele tahaks seda kindlasti lugeda anda, vaid mis järjekorras! Järele mõeldes ei teagi ma inimest, kellele ma seda ei soovitaks. Ja – tasuta reklaam! – postikuluta saab seda tellida siit.

Advertisements