Täna oli meil jälle suurpüha – Corpus Christi ehk Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha, päev, mil eriliselt austatakse Armulaua sakramenti. Kristuse Ihu ja Vere tegelik kohalolu Armulaualeivas ja -veinis on katoliikluse keskseid müsteeriume ja ühtlasi üks põhjuseid, miks katoliiklane ei saa kunagi olla nö natuke, hobikorras kristlane – raskesti allaneelatav Tõde, mida kuidagi kergemini seeditavaks ei nämmuta. Jumala armastus ja rahu ja sõprus ja enesohverdamine, okei, seda kõike saab hobikorras ka teha, aga Issanda Ihu ja Veri meie toidulaual… O magnum mysterium!

Missa Pirital oli eriliselt pidulik – trompetid profikoor ja valgetes rüüdes lapsed esireas ja lõpuks nii palju gregorit, kui hing ihaldab! Pikad hümnid, kõik Missaosad… Olime pikalt kahevahel, kas jääda uneaega sissesõitvale protsessioonile ka, aga lõpuks otsustasime ikkagi proovida ja lapsed pidasid imeliselt hästi vastu, hoolimata pikkadest Evangeeliumilõikudest kõigil altaritel ja väikesest, ent püsivast vihmasabinast. Usun, et taolised pingutused kannavad eriliselt õnnistatud vilja. Mis võiks lapse mälestustes olla eredam, kui meenutused erilis-erakorralistest tseremooniatest. Kesköised Missad ja neile järgnevad söömaajad, protsessioonid vihmas, ühine katsumus palverännakul, Pühima Sakramendi austamine, põlvitamine kruusal… Sügav tunne millestki erilisest. See on meie usk. Protsessiooni viimasel peatusel tagasi kirikus kõlas Tantum ergo sügavalt ja veendunult – nagu hingepõhjast. Ja ehk just tänu pisikestele ebamugavustele tundsime seda piiritut põhjatut ajatut rahu, mis tuleb täielikust pühendumisest ülistusele, hoolimata sellega kaasnevast (täna küll tagasihoidlikust) kannatusest. Korraks tunda seda, kuidas aeg kaob ja jääb ainult rahu.

Protsessioon on ka viis tunda, et usk ei ole see, mida kirikus tehakse. Eriliselt kõnekas on näha Sakramenti õuealtaril, argises paigas. Tegelikult liigub Sakrament Tabernaaklist maailma iga kord, kui pühapäeval pärast Armulauda tagasi argiellu läheme. Meenub Piiskopi räägitud lugu ühest naisest, kes valmistas oma hingekarjasele muret sellega, et iga kord kohe pärast Armulauda Missalt minema jooksis. Saatnud siis kaks ministranti küünaldega kaasa, justnagu protsessioonil – siit tuleb Issanda Ihu!

Vaimuelus püüdleme muidugi selle poole, et Issanda kohalolu oleks meis selge küünaldetagi, et olla Talle väärikaks templiks. Koperdades ja komistades, selge see! Aga Püha Vaimu abiga loodetavasti tasapisi ikka pühamaks saades.

Advertisements