DSCF0606Lõpetasin hiljuti ühe toreda koduse usuelu teemalise raamatu, milleteemalist postitust võivad mu lugejad (mõlemad!) juba ootama hakata. Raamatust pärineb ka üks mõte, mis mind viimasel ajal on palju lohutanud: aastaringi sündmused ja pühad on meile abiks, mitte kohustuseks. Kirikuaasta tähtpäevade tähistamine on meile antud võimaluseks mõtiskleda Kristuse ja tema pühade elude üle, mitte aga võimaluseks end süüdi tunda, sest Taevaminemispühal puudus taevalik dessert.
Ja kui see nüüd kõlas vabanduse moodi, siis mina olen igatahes oma südametunnistuse puhtaks kloppinud ja teen näo, et ma sellest ei hooli.
Eile oli Rukkimaarjapäev, Neitsi Maarja taevassevõtmise suurpüha. Ja nagu ääri-veeri tunnistasin, erilist sihipärast pidutsemist meil ei toimunud. Siblisime maa ja linna vahet, koristasime, istusime magamistoas luku taga (elagu kaheaastase peenmotoorika!)… Sellegipoolest – Missal ju ikka käisime, ja pool-eksprompt ka külas. Nüüd istun jälle maal, värskelt õunalõhnalises köögis ja tunnen, et rukkimaarja, lõikuse algus, sügis…
Neitsi Maarja on meie taevapääsemise lootus, esimene loodud olend, kes võeti koos ihuga taevasse – et ta pääseks oma Poja juurde kohe. Kui palju on emasid, kes peavad lootuses ootama aegade lõppu, et kohtuda oma sündimata jäänud lastega… Kuidas võib olla, et Taevas ei ole kurbust, kui kõikide emade lapsed ja kõikide laste emad sinna ei pääse? Kuidas seda kõike kujutleda… Kuidas mahutada pärast sellist kuldset suve endasse jälle sügis ja sisekaemus ja varsti saabuv pikk vaikus, tardumus, külm… Ilu ja värvid ja viljakus muidugi ka…

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:

aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha,
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda,
aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata,
aeg sõjal ja aeg rahul.
Koguja 3:1-8

Aeg, aeg…
Ikka ja jälle tundub, et rikkaks siseeluks ja katehheesiks pole paremat kliimat kui meie oma.

Advertisements