StJoachim (1)Üldiselt ma eelistaksin kirjutamisel “täna on…” vormi ja mitte “eile oli…” ja “üleeile oli…” on muidugi tipp, aga elu nõuab muudkui lõivu ja kirjutamata jätta ka ei tahaks, seega…

Üleeile oli Püha Joakimi päev, st meie peres oli nime- ja pühakupäev! Meie perekultuur on veel kujunemisel ja seetõttu pole meil nimepäevadega seoses veel kindlaid traditsioone. Põhimõtteliselt on igal pereliikmel aastas kolm erilist päeva – sünnipäev, pühakupäev ja ristimise aastapäev. Kolm korda aastas kinke teha (pluss jõulud!) tundub palju, eriti arvestades, et Eestis pisikest “usunänni” praktiliselt saada ei ole. Seetõttu arvan, et tõenäoliselt pühakupäev saab meil olema lihtsalt magustoidupäev, ristimise aastapäev väikse (usuga seotud) kingituse päev ja sünnipäev.. noh, sünnipäev on sünnipäev, eksole.

Laupäeval oligi meil Püha Joakimi magustoidupäev, ainult et auväärt patrooni lapsuke ei saanud kooki isegi maitsta… Aga sellest lähemalt postituse lõpus.

images (1)Minu esimene teadlik Joakimipäev oli umbes aasta enne meie Joakimi sündi, mõnes mõttes unustamatu lugu. Olime eelmisel päeval sõitnud heade sõprade juurde maale, et vääriliselt tähistada Neitsi Maarja Taevassevõtmise püha. Ette oli nähtud protsessioon läheduses asuva Maarjalätte juurde ja Missa nende kabeliksseatud endises töökojas. Kui sõnaga “protsessioon” sobib lugeja arvates pigem pilt A, siis ei, siinkohal pigem pilt B. Maarjaläte on metsas (et sääskmitte öelda võsas), mets Lõuna-Eestis ja suvi polnud just putukavaene. Aga katsusime kõik (koos preestriga!) säilitada oma võrkkottides pühaliku meeleolu, rohkemal või vähemal määral see õnnestus. Protsessioon, kõigi pühakute litaania, mõned palved.

Päevakorra esimesele numbrile “Protsessioon metsas” järges “Missa kuuris”. Kabeliksseatud toake on õigupoolest väga väärikas – pingiread, altar… Preester oli, ministrant oli, ilusad missariided, kaetud peadega naisterahvad, pidulik gregooriuse laul… ja viiruk. Õieti viiruk oli seal juba käinud, aga Peremees ja Preester on põhjalikud inimesed, mistõttu oli huvitav vaadata, kuidas kabelisse sisenejad kõik esiti, pärani sui, tagasi kohkusid. Mina olin igatahes Kirikus veel piisavalt karastamata ja Sõnaliturgiast (koos mitte just napi jutlusega) kauem vastu ei pidanud. Aga ka minust kangemate nägudel peegeldus hiljem mõningane heameel püha formaalse osa lõpu üle.

Järgmisel hommikul istusime mõnusasti hommikulauas, ilmselt oodates ilusat tüünet augustipäeva, kui Peremees mokaotsast poetas, et kell 12 tuleb siis Isa I Missat pidama. “Misasja?! Mis Missat?!” ei suutnud Perenainegi šokki varjata. “Mis Missat, mis Missat? Täna on Neitsi Maarja isa pühakupäev!”. Ja mina mõtlesin küll, et tere talv, Jeesuse lellepoja templissetoomise suurpüha, on alles usk.

DSCF0611Ja nüüd tegin isegi selle püha puhul kooki. Kui teile satub kätte augustikuine Eesti Naine, siis seal on õunakookide eri. Leidke kook, millel on kaks kihti, õunad vahel ja pealmises kihis on palju mooniseemneid Käes? Tore. Seda ärge tehke. Üks põhi tahab nii võid KUI hapukoort KUI õli, suhkrut on liiga palju ja mässamist vähemalt samapalju. Ja aega! Nii palju aega!!! Vägisi jääb mulje, et rohkem kui üks kord polnud aega retsepti katsetada, siis autor timmis ja timmis ja siis pani timmimise retsepti pähe kirja! Võtke parem autori üks hea idee ja kasutage seda mõistlikult – tehke klassikaline kahekihiline õunakook ja pange biskviidikihti kõvasti mooniseemneid. Maitses muidugi ikkagi hea (liiga palju suhkrut!!!).

Advertisements