bellocRaamat: “A Path to Rome”

Autor: Hilaire Belloc

Žanr: reisikirjandus, aga mitte ainult

Üks mõte:
But Catholic men that live upon wine
Are deep in the water, and frank, and fine;
Whenever I travel I find it so,
Benedicamos Domino

Ma ei teagi enam, kus ma Belloc’i nime esimest korda kuulsin. Küllap käis see kuskilt tekstist läbi komplektis Chestertoniga, kelle kaasaegne ja ka kaasautor Belloc oli. Seejärel kuulsin ilmselt värvikat tõsielulist lugu sellest, kuidas noor Belloc USAs ühelt rannikult teisele jalutas, tee peal öömaja eest elanikke skitseerides ja luuletusi esitades – kangesti oli vaja armastatud tüdruku juurde jõuda.

Belloc’it peetakse üheks 20.sajandi tähtsamaks autoriks ja kindlasti on ta üks kaasaja tähtsamaid katoliiklikke kirjanikke. Aga mitte ainult – lisaks võib teda pidada poeediks, purjetajaks, sõduriks, poliitikuks, ajaloolaseks, kõnemeheks… Mina ei saa end pidada tema loominguga kaugeltki tuttavaks – „The Path to Rome“ oli esimene tema raamatutest, mida lugesin – sellegipoolest kumab juba loetust, et tegu oli piiritu vaimse ja füüsilise energia- ja metsiku sütitava sisemise põlemisega isikuga.

Mingis mõttes võib Belloc’i etteõtmist iseloomustada kodumaise väljendiga „meri põlvini“. Raamat algab autori liigutava kogemusega Prantsusmaa väikelinnas, mis ajendab teda vanduma teha palverännak Rooma, kasutamata sealjuures ühtki liiklusvahendit. Viimast vannet ta muidugi lõpuks murrab. Sellegipoolest, sirgjooneline otsekohene pikk ja sirge mees, kes tõmbab sirge joone üle Euroopa ja hakkab seda mööda minema – üle kõikide mäestike, mis teele jäävad. Teekonna edenedes ilmub küll teksti aeg-ajalt kommentaare nagu „lõunaks olin jalavalu enam-vähem seljatanud“, „nüüd ei saanud ma enam peaaegu üldse käia“ või „ühel kingal oli nüüdseks tal täiesti lahti, teisel peaaegu“ (ta vandus Rooma jõuda ka samades jalanõudes), aga mees (tahaks lausa suure algustähega kirjutada) ei lasku kunagi virisemisse, kurtmisse, hädaldamisse.

Samuti saab tal enneaegselt otsa raha, muretsemise asemel teeb ta järelejäänud summast kaasaegsele populaarsele laulukesele sõnad „Huit francs et dix centimes, Tra la la, la la la“, arvutab karvapealt välja, palju ta selle eest veel tohib osta süüa, kus (peamiselt vabas õhus) ööbida, läheb siis lähimasse linna… ja tellib omale klaasi vermutit. Ja siis kõrtsi peremehele. Ja ühele kohalikule mehele, kes jälgis tema joonistamist. No ja siis peab ta ju tellima süüa, aga kuna kohalikku keelt ei oska, ei saa tingida ka ja söömaaja lõpuks võiks ta teha laulu poole väiksemast summast. Aga seda kõike tundub ta tegevat talitsematust rõõmust, oma kuue ja vesti ja alussärgigi seljast andmise vaimus, ülimas usus ettehooldusse ja armastusest ligimese vastu. Kui palju kiidab ta raamatus sõprust, kamraadlust, seltsimehelikkust. Ja muidugi veini, loodust, tööd. Haritud maa ja hea veini ülistamine, liialdatud lugudega hooplemine, sõnaosav (kui ka pidžinkeelne) kohalikega kemplemine, pseudo-ladina keeles luuletamine, metsas kõva häälega laulmine, mägede ületamine, eneseületamine, usk, lootus, armastus, esprii, esprii, esprii… Belloc astub läbi Euroopa, läbi orgude ja üle mägede, lauldes, nalja visates, mõtiskledes, arutledes, lollitades (!); aga alati mehiselt ja väärikalt – nagu peremees.

(Kuhu küll kõik mehed jäid?! Meie ühiskond ei tee neid enam. Neid kartmatuid tõsimeelseid elurõõmsaid vankumatuid Jumalat kartvat ja ligimest teenivaid mehiseid mehi… Hullem veel, ühiskond ka ei telli neid enam, neile pole turgu. Aga millega tahame me neid asendada?!)

belloc alps

Belloc’i illustratsioon – vaade alpidele

„The Path to Rome“ on kirjutatud 1902. aastal, aga on oma olemuselt suisa postmodernistlik raamat, vaimustavalt, lausa kilkamapanevalt vaimustavalt ettearvamatu ja sädeleva vaimulennuga. Belloc hoiab vaid mõnda aega klassikalist tavapärast jutustavat stiili kui juba sekkub teksti tegelane Lector, kelle kriitikanooli ta ise Auctor’ina pareerima on sunnitud.

Here, as I heard a bell, I thought I would go up and hear Mass; and I did so, but my attention waat the holy office was distracted by the enormous number of priests that I found in the church…(…)

LECTOR. Pray dwell less on your religion and–

AUCTOR. Pray take books as you find them, and treat travel as travel. For you, when you go to a foreign country, see nothing but what you expect to see. But I am astonished at a thousand accidents, and always find things twenty-fold as great as I supposed they would be, and far more curious; the whole covered by a strange light of adventure. And that is the peculiar value of this book. Now, if you can explain these priests—

LECTOR. I can. It was the season of the year, and they were swarming.

AUCTOR. So be it. Then if you will hear nothing of what interests me, I see no reason for setting down with minute care what interests you, and I may leave out all mention of the Girl who could only speak German, of the Arrest of the Criminal, and even of the House of Marshal Turenne— this last something quite exceptionally entertaining.

Kui Belloc hindab läbitavat teelõiku tüütavaks või igavaks, või ei erine see millegi poolest eelnenust ega ole tähelepanuväärne, annab ta teada, et eelistab nüüd rääkida mõne loo või anekdoodi või lugeda luuletuse ja selle lõpus nendib muuseas, et näe, saigi loo seltsis veel 20 miili seljataha.

The next morning with daylight I continued the road to Lucca, and of that also I will say nothing

LECTOR. Why on earth did you write this book?

AUCTOR. For my amusement.

LECTOR. And why do you suppose I got it?

AUCTOR. I cannot conceive …

Ja väike spoiler ka – raamatu lõpuks ei põlga ära ka täielikku antikliimaksit, andes teada, et on jõudnud Rooma ja jättes pidulikult publikumiga hüvasti. Lubati teekonna kirjeldust ja Roomast kirjutada pole tal kohustust. Niisiis ta ei kirjuta ka, mitte sõnakestki.

Raamatut ilmestavad läbivalt veel ka autori pliiatsijoonistused mõjusamatest vaadetest ja tähelepanuväärsematest vaatamisväärsustest, mida mina oma näkasest tehnikaseadmest muidugi eriti nautida ei saanud. Ongi põhjust raamat ka traditsioonilisel kujul riiulisse soetada.

Belloc meenutab oma lugejale veel sada aastat hiljem, mis tähendab tunda. Olla avali, lubada liigutada oma hinge, laulda ja rõõmustada. Tunda rõõmu Jumala ja inimese loodust, pühendada end mingile eesmärgile, salata selle saavutamisel iseennast, armastada Ilma ja olla osa sellest, olla seotud inimeste- ja loodusega – rõõmuga,vabatahtlikult, heaperemehelikult. Häbita valjuhäälselt laulda ja kohtuda mäenõlval teise samamoodi laulva mehega. Olla piiritult ja tõeliselt vaba.

P.S. Erudeeritumale maitsele leidub pikk ja põhjalik artikkel Belloc’ist ja raamatust „The Path to Rome“ siin.

Advertisements