Jean-Léon Gérôme - "The Christian Martyrs' Last Prayer"Raamat: “Quo Vadis: A Narrative of the Time of Nero”

Autor: Henryk Sinkiewicz

Žanr: ajalooline romaan

Võibolla keegi mu üksikutest lugejatest on juba märganud, et see ei ole poliitiline blogi. Vastupidi, see on kramplikult apoliitiline blogi, nii apoliitiline kui üks tänase kultuuri vastu käivaid veendumusi sisaldav blogi üldse olla saab; nii apoliitiline, et õigustab eraldi blogi pidamist arvamusavalduste jaoks, mis võivad avalikkusesse sattudes esile kutsuda teravat vastukaja. Käesoelva raamatu arvustuse kirjutamine oli seetõttu suur kiusatusekoht. Kuidas kirjutada Nero-aegsest Roomast, viitamata sellele, mis ümberringi toimub, eriti mujal maailmas, aga üha rohkem ka Eestis? Aga ma sain endast üle, ja tegelikult ei olnud see isegi nii väga raske, arvestades, kui tüdinud me kõik oleme sellest mäslevast debatist/kaklusest/sõjast. Sellegipoolest pean tunnistama, et mõtlen Sienkiewicz’i raamatule viimasel ajal sageli, ja see pakub mulle teatud lohutust.

Henrik (Adam Aleksander Pius) Sienkiewicz oli minu jaoks veel hiljuti täiesti tundmatu nimi. Muidugi, kui ma Ämma juures mainisin, et mingi obskuurse Poola autori raamatut loen, siis tema ütles, et ta pole üldse tundmatu – ajalooliste romaanide autor ju (lisaks ütleb internet, et Sienkiewicz sai 1905. aastal Nobeli kirjanduspreemia ja romaani „Quo vadis“ müüdi ainuüksi Suurbritannias ja Prantsusmaal üle 800 000 eksemplari. Lisaks on sellest tehtud mitu filmi ja sarja. Uuups). No mina igatahes polnud kuulnud – elan kivi all. Avastasin tema raamatu, kui otsisin kristliku/katoliikliku autorluse või temaatikaga raamatuid heale sõbranjele (peaaegu oleks kirjutanud „kaasvõitlejale“, H.!) lugerisse panemiseks ja tõmbasin selle endalegi Kobosse. (Hea on, et ma teda paberraamatuna näinud polnud, tema üle 400-leheküljeline kogu oleks mind ehk äragi ehmatanud).

Henryk Sienkiewicz’i ajalooline romaan „Quo vadis: A Narrative of the Time of Nero“ jutustab ühe Rooma patriitsi ja kauni kristlasest pantvangi armastusloo kaudu türanliku valitseja Nero aegsest Roomast ning kristluse algusaegadest. Sienkiewicz mõtiskleb mõju üle, mida avaldas vägivallast ja moraalitusest läbiimbunud Rooma ühiskonnale äkitselt tekkinud ja kulutulena leviv religioon, mille esindajad olid täiesti vägivallatud ja rahumeelsed, jäädes oma veendumustele alandlikult truuks ka vääritust tagakiusamisest, laimust, põlgustest ja mõnitustest, ning äärmuslikest kannatustest hoolimata – kuni surmani. 19. sajandil kirjutava autorina võib talle kohati ette heita pompöösset raskepärast stiili, kohati ebausutavaid kunstlikke ja/või pateetilisi mono- ja dialooge, emotsioonide ülekruvimist (natuke nagu Stanislavski-eelne näitlemine, ilmselt, silmakoopad mustaks värvitud ja žestid arutult suured). Sellegipoolest on raamat väga haarav ja tegelaskujud usutavad.

Kiidusõnu väärib kindlasti Nero tegelaskuju, kelle despootlikkusele annab autor minu arvates usutavad ehkki õõvastavad motiivid. Sienkiewicz’i Nero tahab kogeda midagi transtsendentaalset, midagi „teispoolset“, inimkogemuse ülest, ning tal on ükskõik, kas saavutab seda hea- või halvaga

Dost thou know that I condemned my mother and wife to death mainly because I wished to lay at the gate of an unknown world the greatest sacrifice that man could put there? I thought that afterward something would happen, that doors would be opened beyond which I should see something unknown. Let it be wonderful or awful, surpassing human conception, if only great and uncommon.

Usutavalt teostab Sienkiewicz ka vahest keerulisima ettevõetud ülesande: kujutada Rooma patriitsi, kristlusele täiesti vastupidiste põhimõtete esindaja pöördumist. Väga veenvalt on esitatud nii tegelaskuju algne maailmapilt, pöördumiseelne segadus (kus ei usuta ei „enam“ ega „veel“) kui ärkamine uuele Tõele.

To him the science or the religion which commanded a Roman to love Parthians, Syrians, Greeks, Egyptians, Gauls, and Britons, to forgive enemies, to return them good for evil, and to love them, seemed madness. At the same time he had a feeling that in that madness itself there was something mightier than all philosophies so far. He thought that because of its madness it was impracticable, but because of its impracticability it was divine.

Teose kulminatsioonikski on pöördumine, imelisemgi kui eelmainitu, pöördumine, mis näitab eredalt, et Jumala käes pole miski võimatu ning et andestuse võivad pälvida ka väärituimad. Tõeliselt mõjuv hästi ettevalmistatud stseen, mille täpsemast kirjeldamisest siiski hoiduksin, et efekti tulevaste lugejate jaoks mitte vähendada.

Kristlase jaoks erilisimad tegelased romaanis on muidugi pühad Peetrus ja Paulus, isikud, kes näivad selliste hiidudena, et on raske kujutleda, et kunagi oli inimesi, kes elasid nende kaasajal, kuulsid neid jutlustamas, said nende käe läbi ristitud. Sienkiewicz pakub võimalust neile tuntud pühameestele „liha luudele panna“, mõtiskleda selle üle, millised võisid need mehed olla inimestena.

Ja muidugi need uskumatud mastaapsed varakristlaste kannatused… Kes suudaks tänasel mugaval ajal, tänases mugavas läänes, mõista selliseid kannatusi, tuhandete kaupa suremist, märterlust üleüldse? Siingi on Sienkiewicz oma ajastu laps, ja mestis Butler’iga (kes teda ei tunne – tegu on ühe tuntuima pühakute elulugude kogu autoriga) ja mina neid kumbagi päris lõpuni ei usu. Üüratu amfiteatritäis inimesi – mehed, naised, lapsed, raugad – lüüakse risti ja kõik on hiirvaiksed, keegi ei karju, ei nuta, ei ohka? No olgu, Jumal teab, võibolla mõnele tõesti anti eriline Arm, aga neile kõigile? Ja kirjeldatu pole veel „parim“ idee, mis despootlikule keisrile pähe tuli… Kuidas mahutada omale pähe, et selline asi on päriselt juhtunud, kuidas leida sellele mingigi mõte, eesmärk või otstarve, mingigi „miks?!“? Sienkiewicz pakub püha Peetruse tegelaskuju kaudu ühe võimaluse:

Ye sow in tears to reap in joy. Why fear ye the power of evil? Above the earth, above Rome, above the walls of cities is the Lord, Who has taken His dwelling within you. The stones will be wet from tears, the sand steeped in blood, the valleys will be filled with your bodies, but I say that ye are victorious. The Lord is advancing to the conquest of this city of crime, oppression, and pride and ye are His legions! He redeemed with His own blood and torture the sins of the world; so He wishes that ye should redeem with torture and blood this nest of injustice.

Tunnen Rooma ajalugu väga halvasti, õigem oleks isegi öelda, et üldse ei tunne, seetõttu ei saa kommenteerida Sienkiewicz’i pakutava ajaloolist täpsust. Arvestades detailirohkust ja (kohati tüütut!) mõisteid seletavat-õpetavat alatooni julgen uskuda, et autoripoolsele uurimistööle eriti midagi ette heita ei ole (see mulje jääb ka, vaadates raamatu wikipedia lehte). Seetõttu julgen raamatut julgelt soovitada kõigile, kes sooviksid heita pilku ühele ajalooetapile meie ajaarvamise alguses. Usutavasti oleks see ka suurepäraseks lisamaterjaliks antud perioodi kohta käivale peatükile ajalooõpikus, aga ikka pigem gümnaasiumiealistele – arvestades vägivalla graafilisust.

Eriti aga sobib Sienkiewicz’i teos muidugi neile, kellele pakuvad huvi kristlaste saatus ja roll ajaloos, pühakud ja märterlus, hea ja kurja vaheline surmaheitlus. Vähem mastaapsetesse raamidesse „Quo vadis“ lihtsalt ei mahu – see on ühe terve linna ja terve ühiskonna (ja terve maailma) võitmine võikalt vägivaldselt kurjalt pühadusele – tuhandete „tallede“ vere hinnaga.

Advertisements