jinkolackerEile virvendas mul facebookis silme eest läbi hallowe’en’i puudutav artikkel, mille pealkirjas küll mainiti kõigi pühade eelõhtut, aga edasi tulid muidugi druiidid ja nõiad ja tondid ja muu selline. Ja noh, eks see piltide voog oli ka sarnane – paljud mu tuttavad elavad välismaal, riikides, kus hallowe’en on suur kostümeerumispüha ja kollidest, zombiedest ja muudest jubetistest sel päeval puudust ei tunta. Kas kõik see okultne nüüd selle püha ainus tähendus on? Ei ole. On see siis ehk kõige tähistamisväärsem aspekt? Noo…

1. november on Kiriku kalendris Kõigi Pühakute suurpüha ja nagu igal suurpühal on ka sellel pühal eelõhtu (nagu Jõululaupäev enne I Jõulupüha, Mardilaupäev enne Mardipäeva jne). 31. oktoobri tähtpäeva eestikeelsest variandist – Kõigi Pühakute päeva eelõhtu – suupärast versiooni vist ei tee, inglise keeles on see aga lihtsamast lihtsam: All Hallowes’ Even (Eventide = Evening) Hallowe’en (ülakoma tähistab eemaldatud v-tähte).

All Hallowes’ Even (Eventide = Evening) Hallowe’en (ülakoma tähistab eemaldatud v-tähte)

Pühakutepäeva eelõhtu on olnud sanditamise aeg nagu meil mardi- ja kadrilaupäev. Ei puudu ka seos siit ilmast lahkunutega – november on hingedekuu, mil mälestatakse lahkunuid ja eriliselt nende eest palvetatakse, samuti soodustab üha süvenev pimedus ja kaamos mõtisklusi elu lõpu ja kõige maise kaduvuse üle. Tugev traditsioon süüdata küünal, käia surnuaias ja mõelda kallitele inimestele, kes maiseid radu enam ei käi, on elus ka Eestis, seotuna peamiselt homse päeva – 2. novembri ehk hingedepäevaga.

Need kollid ja tondid aga… Eks nende kohalolu hallowe’en’il on omamoodi loogiline. Mis võiks ajada Saatanat vihasemaks kui püha, mis tähistab kõigi nende inimeste elusid, kes jäid ustavaks Jumalale, keda tal ei õnnestunud kurjale pöörata, keda koos temaga Taevast ei heidetud…? Mõistetav, et sellise päeva eelõhtu tahaks ta kuidagi eriliselt deemonlikuks teha. Nojah… täna tundub, et see on tal küll kuidagi eriliselt hästi õnnestunud…

Hallowe’en’i meie pere suurt ei tähista. On nagu võõras püha, sanditamine on meil muul ajal ja minu meelest toredam (mis selle trick-or-treati mõte üldse on?! Polegi teist, tegelikult, see on mitme erineva traditsiooni tänapäevane sulam, mis on täielikult kaotanud igasuguse sümbolistika või mõtte) ja deemoneid me väga ei armasta… Tulevikus ehk teeme mõne ilusa kõrvitsalaterna ja maitsva kõrvitsakoogi – kui lapsed nõuavad. (Ilusaid laternaid – nõidade ja tontideta, vaata näiteks siit.)

Ja veel üks võimalus – mõtiskleda sel pühal selle üle, kui lihtne on tänapäeva uuspaganlikus (uusdeemonlikus?) kultuuris osaleda kurja toimimises. Täiesti kogemata sattusime eile Abikaasaga just sellisele hallowe’en’i tähistamisele – lugedes ühe USA blogija hirmus-hoiatavat biograafilist tunnistust aastatepikkusest kurja kaasaskandmisest (postitus pealkirjaga “Welcome Sirius XM Listeners”). Soovitan väga lugeda – autor on delikaatne ega jaga sobimatuid õõvastavaid detaile, tekst on hästi loetav ja ladus, aga sellegipoolest ikka jube ka.

Täna aga rõõmustame oma taevaste eestkostjate – kõigi pühakute – üle ja tähistamiseks teeme õhtul (väikeste (tõbiste) laste vanemate miinimumprogrammi „midagi kuidagi“ alusel) pannkooke. Aga see-eest hästi maitsvaid!

Advertisements