adventTäna on esimene advent – jõuluootuse algus. Advendi ajal valmistuvad kristlased eriliselt Jeesuslapsukese tulekuks ja ka Jeesuse teiseks tulekuks, puhastades vaimu maisest ja tehes sinna ruumi Jumala jaoks. Lisaks jõulueelsele suurpuhastusele kodus püüame teha omamoodi suurpuhastust ka hinges ja vaimus – keskenduda rohkem siseelule, südametunnistusele, hästi elamisele. Traditsiooniliselt (ja ortodoksi kirikus tänini) on adventi kutsutud ka “väikeseks paastuks” ning loobutud lihast, magusast, mingist luksusest… Ja paastumine ikka koos palve ja annetamisega – loobuda millestki kellegi teise kasuks. Oma kasuks muidugi ka – ihule millegi keelamine või sellelt millegi nõudmine on parim vaimujõu kogumise viis.

Märkan üha enam, kui hästi Eesti olud soosivad erksat siseelu. Minek pimedusest valgusesse, Ime ja Pääste sünd kaamoses, uue Elu sünd ümbritseva surmast – vaata ainult aknast välja ja pööripäevaeelne raaguspuine õuekoledus teeb kõik puust ja punaseks. Tunnetada, et iga asja jaoks on oma aeg, et elu liigub spiraalis edasi, ülespoole – kevad, suvi, sügis, talv, aasta pärast samas kohas, aga teisiti. Nagu kaks punkti spiraalil – kohakuti, aga üks teisest kõrgemal. Olen seda ennegi küsinud, aga kuidas küll elavad inimesed, kel pole aastaaegu? Kuidas nad üldse midagi mõistavad aasta, aja ja elu tsüklitest, tõusudest ja mõõnadest?

Mõtisklus jooksis nüüd oma rada, aga väga sobivas suunas. Advent on uue kirikuaasta algus. Lisaks jõuludeks valmistumisele sobib eriliselt vaadata tagasi möödunule ja valida uued sihid. Kelleks tahan ma saada sel aastal? Mil viisil paremaks? Millised on need minu omadused, mille kallal veel tööd teha, kuhupoole soovin areneda? Armastan kristlust eriliselt selle peeglissevaatamise võimaluse- ja kohustuse pärast. Me teame, et saame kõik andeks, kui seda palume, ja kui lubame end parandada. Seetõttu ei karda me vaadata peeglisse – päriselt. Mina ei ole minu vead. Minu vead on minul, aga nad ei ole mina. Tunnistada ausalt oma ekslikkust, mitte heituda oma eksimustest, ikka tõusta ja edasi minna. Lõputu lootusrikkus! Ja see eriline erarõõm – jagamata salaõnn oma ohvritest, enesesalgamisest ja pühamaks kasvamisest.

{…}

Meie loobume advendiajaks magusast. See tundub eriliselt sobiv, arvestades, kui palju maiustusi jõulud endaga kaasa toovad. Kaheaastasele me muidugi küpsiseid ei keela, aga päkapikud meil igapäevaselt ei käi. Loodan lähiajal sellest ka natuke lähemalt kirjutada. Advendiaegseks lugemiseks püüan natuke näkitseda Dom Gueranger’i magnum opuse “Liturgical year” advendiaegsete kirjutiste kallal ja üleüldiselt saada pisut rohkem mulle omaselt toimetamislainelt pühendumislaine peale. Või õieti, pühendumislaine tuleks ju integreerida toimetamislaine sisse…

Ilusat advendiaega ja viljakaid mõtisklusi!

Advertisements