Christian-MartyrsJuba mõnda aega on need märtrid mind vaevanud. Need morbiidsed lood, need kohutavad piinad… Kuidas mahutada kõik see oma väikese mugava elu konteksti?

Kui ma Luutsinapäeva postitust kirjutasin, märkasin infoks avatud katoliiklikul lehel püha Luciast rääkiva artikli kõrval paar kuud vana uudisenupukest. Märkasin nupukest, tegin ristimärgi ja vaatasin. Vaatasin lõpuks. Vaatasin märterlust.

Issand halasta. Kristus halasta. 

Milliste sõnadega sellest rääkida? Sellest võikast julmusest? Sellest ebaõiglusest, barbaarsusest? Nendest lastest? Seni kui me ei vaata märtrile silma, kuni me suleme silmad, et mitte näha seda peata last, seni ei saagi me mõista, milleks meile märtrite lood kõigi nende kohutavate detailidega. 

Märtrite mäletamist kõigi nende surma asjaoludega nõuab nii ajalik kui ajatu õiglus. Me ei või neid unustada – see ei oleks aus. Nad on toonud suurima ohvri – ohverdanud oma elu. Kui me tahame olla õiglased, ei saa see meis kutsuda esile muud kui aukartust.

Märterlus on meeldetuletus – Jumal pöörab kõik pea peale, teeb kõige kohutavamast kannatusest kõige ülevama hiilguse. Jumal valis tolle aja kõige alandavama kannatuse – ristisurma – ja andis selle kanda oma Pojale, et siis pöörata see suurimaks hiilguseks – surnuist ülestõusmiseks ja Taevasseminekuks. Ta avas meile tee mõttestada ja õilistada kõik oma Pärispatu jälgedest tulenevad kannatused. Ühendada Kristuse ristiga kõik meie valud ja vaevad ja teha neist Armu allikas, Taeva tee.

Vaevatuimad meist saavad ülevaimateks ja mugavaimad peavad pääsemise nimel pingutama.

Kuidas mahub märterlus meie mugavasse igapäevaellu? Ta ei mahugi. Märterlus on väljakutse. Kutse oma mugavusest välja, oma väiksest elust välja – igavesse hiilgusse.

The world promises you comfort, but you were not made for comfort. You were made for greatness.

-Paavst Emeritus Benedictus XVI

See ei tähenda, et sa ei peaks sööma oma vaimustavat saia oma soojas kodus oma armastava perega. Söö oma saia. Armasta oma peret. Aga mäleta.

Advertisements