EuharistiaKristlasega arutleda on nagu peaga vastu seina joosta.

Arvan, et mul on küllaldaselt tuttavaid, kes siinkohal nõustuseks noogutaks. Ilmutatud tõe häda – ikka jõuad lõpuks selleni, et nii lihtsalt on, usume. Vahel harva tulebki keegi ja küsib lihtsalt: Mis värk selle usuga on? No mis sa vastad selle peale.. Kehitad õlgu ja poetad, et…  Jumal teab!

Mis kõige hullem, see on hea ja õige vastus! Usk on Jumala kingitus, Tema teab, miks me usume, miks Ta meile selle kingituse on teinud. Liiatigi on usk, noh, usk! Võib ju ka küsida, mis värk selle armastusega on? Ja mõni võibolla seletabki keemiast midagi, aga igaüks saab aru, et niimoodi ei küündi asja tuumani. (Ja no muidugi siis see asjaolu ka, et see on natuke nagu seesama küsimus….)

Usk on. Jumal on. Mitte hobi või eluviis, vaid alus, olemus. Algus ja lõpp, Alfa ja Oomega.
No millist ateisti-agnostikut selline seletus rahuldaks?

Tulen tagasi eelmise analoogi juurde – võib ju ka küsida, miks sa armastad oma abikaasat. Võib ju vastata, sest tal on toredad vuntsid ja ta on minu vastu lahke. Aga ei vasta ju! Ja küsida, miks sa armastad oma Loojat, kes on sulle kõik andnud, mis sul on… sellisena on küsimus jabur.

Aga “Miks sa usud, et Jumal on olemas?”, “Miks/ kuidas sa usuni jõudsid?” nendele küsimustele saab vastata. Armsad, me peaks nendele küsimustele rohkem vastama.

{…}

At death, the christian soul is raised to heaven - DopterMäletan varajasest lapsepõlvest – lasteaiavanusest – üht kummalist tunnet, mida retrospektiivis võiks nimetada müsteeriumitunnetuseks. Mõnikord käis läbi selline õõnsaksvõttev jutt tundmusega, kui ebatõenäoline ja imeline on see, et ma olen just see, kes ma olen, sündinud just siia, kus ma elan. Tundub natuke pentsik nelja-aastase kohta, aga näed, oli. Selline natuke nagu kehaväline tundmus. Ja hiljem ka – tunne, et me ei saa kõike mõista.

Meie naabrid olid baptistid – suur pere – alles nüüd saan aru, kui haruldane see pidi olema üheksakümnendate alguse väikelinnas. Minu ema pidi nende 7aastasele perepojale ütlema, et ehk on vara veel langenud inglite jutuks, kui öösel õudukaid nägema hakkasin. Söögipalvet seal loeti ja naabritüdruku vanaema pani mu viieaastasesse pähe, et mul oleks jõuludeks lastepiiblit vaja (mille ma siis ühe õhtuga “alla neelasin”), aga üldiselt eksisteerisime me rahus ja ilmalikkuses ikka edasi – õndsas ja ilusas, turvalises ja armastuseküllases ilmalikkuses!

Ma olen alati uskunud armastusse, väga väga tugevalt uskunud. Kindlasti see ei ole ebatavaline – tulla usu juurde armastuse kaudu. Kogeda abielulist armastust või armastust lapse vastu ja mitte tunda, et see tuleb kuskilt, et sellel on mingi Lähe… Saab see olla võimalik?

Ja nii pisinatuke, kui minu elus on kokkupudet surmaga, siis ka see. Vaid hetk ja inimest lihtsalt enam ei ole, ei siin ilmas ega mingis muus, on lihtsalt tühimik seal, kus hetk tagasi oli nii palju? Et lihtsalt ei ole enam ka seda, mida juba enne polnud näha – mõtteid, vaimu? See ei ole minu arvates usutav. Ma ei taju ega tunneta seda tõesena.

Siis puhtfilosoofiliselt. On küsimused. Kes on inimene? Miks on inimene? Quo vadis? Milleks see kõik? Kuskilt mujalt ei saa vastust kõigile küsimustele – nii isiklikku vastust kui üldist vastust. Süsteemi, kus kõik sobib. Me usume, et B, sest A. C’st tulenevad järgmised printsiibid… Kõik sobib, lünki pole.

Kas on väga raske uskuda, et kõige alguses oli Jumal? Raskem kui et oli lihtsalt mingi plahvatus? Või, taevas appi, et olid tulnukad?! (Ja kust need siis tulid?) Kas tõesti on raskem?

Julius_Schnorr_von_Carolsfeld_-_Annunciation_-_WGA21011Siis ilu. Ma olen suurema osa oma elust tegelenud muusikaga, isegi Muusikaga. Kõik muusikud teavad, et midagi on veel… On võimatu istuda päevast päeva tundide viisi mõttestatult harjutades ja mitte tunnetada, et muusika räägib millestki, mis on… ülene. Meieülene, ilmaülene, kirjelduseülene. Millest ta siis “räägib”? Kuulsad ja surematud, kes veavad sind käsipidi Küsimuste ette. Kuidas seletada Bachi, kui Jumalat ei ole, kuidas seletada Pärti? Ebaveenvalt, pakun. Sama käib kogu igavikulise kunsti kohta. Lembit Peterson olla öelnud, et näitleja läheb kas hulluks, hakkab jooma või leiab Jumala.
Kel silmad, see nähku.

Üks võtmeküsimus on imed. Kui see veelahe on ületatud, kui möönad, et võivad olla imed… No siis Jumal, Jeesus Kristus, surnuist ülestõusmine, pühade osadus, Euharistia… Kuidas küll veenda neid, kel pole usku – see on usutav. Loogiline, süsteemne, ratsionaalselt usutav.

Ja kui juba usutav, siis… Minust sai apologeet ammu enne, kui must sai kristlane. Juhtusin korduvalt seda veendumuste süsteemi kaitsma, sest see oli loogiline. Ka oma jäärapäises vastuseisus pluralistlikule arusaamale, et oma lastele peaks kristlased ikkagi õpetama kõike. No ma ei tea, see peaks ilmselt välja nägema umbes nii, et “Jeesus Kristus on tee ja tõde ja elu, aga vaata, siin on Shiva, tema on ka tore.”?!

abieluJa siis veel vaba tahe. Kui avastad, et sa ei ole sinu uitmõtted, et suudad end ületada, teha midagi, hoolimata esialgsest vastumeelsusest, ja et see on erakordselt hea ja jõuduandev tunne, siis näha pärispatu jälgi inimeses ja tema võmet Jumala abiga kasvada vooruslikumaks – see on kiviga visata!

Ja siis läheb elu nii, et ühel hetkel on lihtsalt äratundmine ja katehhees ja ristsed ja nii edasi. Taaskord: on lihtsalt armumine ja kihlus ja pulmad ja nii edasi. See ongi see sama lugu, Suur Armastuslugu.

Inimene leiab usu, sest ta saab aru, et ta otsib seda; saab aru, et Jumal otsib inimest, kutsub teda. Tuleb peidust välja, nagu Aadam ja ütleb “Fiat!” nagu Maarja.

„Oled meid teinud Enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.”

-Püha Augustinus

Mul on olnud ka paar isiklikku Jumalakogemust. Sellist aukartustäratavat. Aga ma olen eestlane, privaatne tüüp! Ma võiks sellest võibolla rääkida oma Abikaasaga. Blogida tahan ma sellest umbes täpselt sama innukalt, kui kirjutada siin Abikaasa ja minu tutvumisloost – üldse üldse ei taha. No andke armu, niigi tahaks pool kirjutatust tagasi võtta!

Aga las ta jääb. Tunnistuseks.

Advertisements