Kuuekümnendatel aastatel oli katoliku Kirikus suur reform. Liturgiareform, kalendrireform, (nagu välja kukkus, siis ka) kommetereform. Ja need kired, mis siiamaani sel teemal lõkendavad… Ma ei taha tänast postitust pühendada kristlastevahelistele lõhedele, esialgu piisab sellest, et südamevaluga nentida, et sageli ei õnnestu me Kristuse käsus olla üks. 

Tekkinud “kahe kalendri” olukord tekitab aga mõttekohti ka igapäevaselt. Üks asi on tähistada pühi, mis nn vanas kalendris olid, aga uues enam ei ole. Seda teed mingi miskipärast nii mõnegi erilise ajaga Kirikuaastas, nagu näiteks Septuagesima ja aastaaegadele vastavad palvepäevad (inglise keeles Rogation days). Nendega pole probleemi – keegi ei keela, võta ja tähista.  

Natuke keerulisem on pühadega, mis paigutati kalendris teisele kohale. See näib olevat juhtunud just paljude pühakupäevadega. Kumba siis valida – “vana” või “uut”? Mingit järjepidevust ju tahaks.. Sellegipoolest on tähistamine ise tähtsam, mistõttu meie praegune lähenemine on vaadata nö õunte pealt. Mis paremini sobib ja õigem tundub. Mõnikord ühest, mõnikord teisest kalendrist.

See kõik on niisama, meie pühadekommetes valitseva mõnetise segaduse selgituseks.

st-francis-de-sales11On vana katoliiklik komme valida enesele ja/või perele kirikuaasta alguses aasta kaitsepühak. Või noh, niivõrd kuivõrd me neid pühakuid ise valime, rohkem valivad vist ikka nemad meid. See on tore komme, aga jõulueelses saginas (kirikuaasta algab esimese advendiga) ei saanud nagu mahti, et seda teadlikult teha. No ja siis hakkaski see Sales’i Franciscus mulle iga nurga pealt silma torkama. Figureeris selles ja teises blogis, selle ja teise raamatu juures.. Eks ma siis võtsin ta omale.

Kõige esimene ja kõige tähtsam asjaolu Püha Sales’i Franciscuse kohta, mis puudutab minu igavikulist juhendamist, on asjaolu, et pühak võitles aastakümneid äkkvihastumise vastu, saades kõige vaguramaks ja leebemaks pühaks meheks. Noh.. Nagu ma hiljuti Abikaasale ütlesin, juuresviibijaid pole kombeks kiruda, mistõttu edasised kommentaarid oleks üleliigsed.

Püha Franciscus Sales’ist oli 16. sajandi lõpul – 17. sajandi algul elanud püha piiskop, kes oli eriliselt tuntud oma lepliku, tasase ja leebe loomuse poolest. Kaasaegsed öelnud tema kohta, et Franciscus Sales’ist saab kindlasti taevasse, aga Geneva piiskop (Franciscuse ametipost)… see pole nii kindel – võib juhtuda, et tema leebus hereetikute ja patustega saab ta hukatuseks. Mispeale pühak olla vastanud, et eelistaks igal juhul, et tema üle mõistetaks kohut liigse leebuse, mitte liigse ranguse pärast, sest mida muud on Issand tulnud meile õpetama kui mitte armastust ja leebust.

Püha Franciscus töötas pikka aega peaaegu täielikult kalvinistlikus piirkonnas. Kui ta oma tööd alustas, oli katoliiklus seal sisuliselt põranda all, sealviibitud aja lõpuks leidus katoliiklasi kümneid tuhandeid. Suurimat tuntust ja austust on ta kogunud aga oma teostega, millest kuulsaim on kindlasti “Introduction to the Devout Life”, ilmikutele mõeödud vaimulik juht. See pole muidugi kaugeltki tema ainus teos, Püha Franciscuse arvukate teoste seas leidub nii raamatuid, esseid kui kirju, tohutult kirju – ta olevat käsitsi kirjutanud 20 sisukat kirja päevas! Sealjuures olla iga tema kirjadest olnud sügavalt isiklik, just kirja saajale adresseeritud, tema isiku eripärasid ja vajadusi arvestav. Franciscusel olevat olnud soov kirjutada veel palju raamatuid, aga süvenemine igasse inimesse, kellega ta kokku puutus, jäi seda igavesti takistama. Tema kirjad on tunnistuseks sellest sügavast ligimesearmastusest.

Püha Franciscuse teostega olen hetkel tuttav veel vaid refereeringute kaudu, aga “Introduction…”‘i esimene osa on mul paastulugemiste nimekirjas. Sellegipoolest tunneme end juba kindlana tema eestkostet paludes ning seetõttu tähistasime neljapäeval (sedapuhku “vana” kalendri järgi) Abikaasaga ka natuke tema pühakupäeva. Prantsuse kombel – panime lapsed magama ja jõime väikese veini ja sõime paneeritud Camembert’i. Metoodika oli meil.. ebatavaline – juust jäi liiga kauaks ahju ja oli oma kenas koorikus täiesti vedel, mistõttu kumbki meist sai kena otsal püstiseisva sulajuustu täis laevukese. Selline pool-pidulik pooletoobine variant. Meenutasime seepeale rõõmuga Franciscust, kes pidas end ühtviisi väärikalt ülal nii kerjuste kui kuningate seas ning kelle üks põhimoto olla olnud “Ära nõua midagi, ära keeldu millestki”. Ilmselt oleks tema meie juustulaevukeste-pidusöögis osalenud kulmugi kergitamata!

Sanctus Franciscus Salesius, ora pro nobis!

Advertisements