OLYMPUS DIGITAL CAMERAKüünlapäev on üks tähendus- ja tähistusrohke püha.

See on Jeesuse templissetoomise püha. Vana juudi komme näeb ette, et 40 päeva pärast poisslapse sündi tuleb laps tuua templisse ning tuua tema eest ohver. Rikkamad ohverdasid talle, vaesemad kaks tuvi (kaks tuvi kui vaesuse sümbol kuulub ka Püha Joosepi atribuutikasse. Üks meie vitraažidest (pildil) on niisiis natuke nagu küünlapäeva ikoon ka). Meenutamaks prohvet Siimoni sõnu Jeesuslapsega kohtudes on päeva hakatud seostama valguse ja küünaldega.

Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda
rahus oma ütlust mööda,
 

sest mu silmad on näinud sinu päästet, 
mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: 
valgust, mis on ilmutuseks paganaile,
ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.

Luuka 2:29-32

Küünlapäev on niisiis püha, mil kirikus õnnistatakse küünlaid kodualtaritel kasutamiseks. Vanasti aga pühitseti siis koguni kõik aasta jooksul kirikus kasutatavad küünlad. Kuna küünlapäevast läheb väljas iga päevaga jõudsalt valgemaks, julges ka vanarahvas tol päeval kodus rohkem küünlaid põletada. Traditsiooniliselt võeti ette suurem küünlategu. Tänapäeval on erinevaid tarvikuid hobipoodidest saada hulgim, mistõttu oleks ju isegi võinud lastega mõne küünla teha, paraku tuli mõte liiga hilja. Ehk järgmisel aastal!

Küünlapäev on ka Neitsi Maarja puhastumise püha, see tähendab maarjapäev ja naistepüha! Komme nägi ette sünnitanud naise templissetoomist 40 päeva möödudes (ka katoliku kiriku pärandis on selline ilus riitus olemas!). Lugesin võrratult ilusast raamatust “Aastaring Maarjamaal” (kahjuks rariteetne), et mehed võtnud selle päeva õhtul majapidamise üle ja lasknud naised kõrtsi punast veini jooma – et ikka puna palgel oleks.

Ühtlasi on küünlapäev jõuluaja lõpp. Võetakse alla viimased kaunistused (nagu näiteks uksepärjad, mis tänavu nii ilusasti seisid ja üldse ei pudisenud! (tegelikult meil oli kuusk ka nii ilus ja värske, et oleks seda hea meelega tänase päevani pidanud….)), süüakse viimased piparkoogid, kui neid kuskil veel leidub.

Silvia Kalviku raamatust “Pühade-ja tavanditoidud” (veel üks rariteet) sain teada, et küünlapäev oli pudrupäev, ja tehti ka saia. Segajahu sepik juba jahtub ja kuna Abikaasa on suur riisisõber siis tundus väga sobiv jõulupuder ahju panna. Esiteks niisamagi pidulik – hommikuti ei viitsi ju riisiputru keeta. Teiseks ilus viis ühele hooajale ring peale teha – esimese jõulupüha pudrust viimase jõulupüha õhtu pudruni.

Advertisements