temptation_of_christEile oli Sexagesima pühapäev.

Paastu kutsutakse ka Quadragesima – nelikümmend – sest Quadragesima pühapäevast ehk paastu esimesest pühapäevast on Lihavõteteni 40 päeva. Kuivõrd katoliku Kirikus pühapäevi paastupäevade sekka ei loeta, algab paastumine juba sellele eelneval kolmapäeval – tuhkapäeval.

Tuhkapäeva-eelseid pühapäevi loetakse eestpoolt tagantpoole Quinquagesima (viiskümmend), Sexagesima (kuuskümmend), Septuagesima (seitsekümmend) ja need annavadki kokku Septuagesimaks nimetatava traditsioonilise kirikuhooaja. Kõik muidugi juba mõistsid, et numbrid on sümboolsed ega tähista täpselt päevade arvu.

Nagu möödunudnädalases postituses mainisin, on Septuagesima Paastuks valmistumise aeg. Täna püüaksin natuke kirjutada sellest, mida Kirik paastuajal meilt nõuab ning mida omalt poolt sellele võiksime lisada, et siis 40 päeva möödudes Lihavõtteid vääriliselt tähistada.

breadwater2Miks inimene paastub? 
Paastumine ei ole enesepiinamise erivorm. Me paastume – loobume millestki, mis pole tegelikult hädavajalik – et kasvatada tahet ja vaimujõudu, puhastada elu ebavajalikust, sättida taas paika orientiirid, mille maailmas elamine on segamini paisanud. Ideaaliks on loobuda ise millestki, et anda rohkem teistele. Paast, palve, almused – kõik need peaks käima paastuaja juurde. Loobume lõbustustest, et teha aega palvele, loobume ekstravagantsustest toidus, et ülejäänud raha annetada abivajajatele jne.

Paastumisest ja paastuajast rääkides räägime tegelikult kahest eraldi distsipliinist – paastumisest ja lihast loobumisest. Viimane pikemat selgitamist ei vaja – päeval, mil on ette nähtud lihast loobumine, liha (ega lihast tehtud puljongit vms) ei sööda. Ortodoksi kirikus kehtib piirang kõigele loomsele – ka piimatoodetele, munale – katoliku Kirikus aga vaid looma- ja linnulihale.
Paastumise all aga mõistetakse vaid ühe põhisöögikorra söömist paastupäeval. Sellele lisaks võib süüa väikese eine kahel teisel toidukorral. Nende kogus kokkuarvestatuna aga ei tohi olla võrdne põhitoidukorra suurusega. Üks eine, kaks vahepalakest. Einete vahepeal on lubatud kõik joogid, mida inimene janu pärast joob, aga joogid, mis tegelikult juba einena loevad (nt smuutilaadsed joogid, puljong) või mida juuakse naudingu, mitte janu pärast (nt limonaadid, koorekohv, piimaga kohvijoogid) võiksid jääda joomata.

Kirik näeb ette kaks paastupäeva – tuhkapäev ja Suur reede – ning lihast loobumist kõigil paastuaja reedetel. See peaks küll igaühele jõukohane olema. Varasematel aegadel olid nõuded märksa rangemad ning ka täna julgustatakse oma võimete kohaselt panustama enam. Paastumisega kogu Suure nädala või isegi kogu paastuaja saaks ilmselt hakkama nii mõnigi meist, ning vähemalt söögikordade vahepeal näksimisest võiksime loobuda kõik – kui me ka kolme põhieine suurusi ei vähenda.

Osad inimesed on võimelised suuremateks loobumisteks kui teised. Me ei peaks end teistega võrdlema. Minu jaoks on üle pika aja paastuaeg, mil saaksin füüsiliselt järgida üsna ranget paastu, aga kahtlen juba, kas sellest midagi välja tuleb. Peame ausalt pingutama, aga ka ausalt näkku vaatama oma nõrkusele. Ja samas võib mõne inimese tagasihoidlik paasturežiim olla Jumala silmis suurem ohver kui teise täielik paast – sest on sellele, nõrgemale inimesele raskem katsumus.

Minu jaoks on meeleolu alati olnud heaks näidikuks sellest, kas mu enesele seatud paastuplaan on adekvaatne või ei. Kui kogu paastuaja on nii raske, et oled ainult pahas tujus ja karjud laste peale, tuleb pisut järele anda. Anda tuleb nii palju, kui suudad rõõmsalt, vabatahtlikult ja armastusega anda – minu arvates.

Paast on sissevaatamise, isikliku kasvamise aeg, mitte imetlusväärsete väliste (või hoidku selle eest, pealesurutud) mortifikatsioonide demonstratsioon. Aeg süvendada usku, arendada tahet, saada Jumalaga lähedasemaks.

Nende eesmärkide poole liikumisel pole toit muidugi ainsaks vahendiks. Asjakohane on ka ergutada palveelu ja võtta tõsisemalt ette vaimulikku lugemist. Aga sellest juba järgmine kord!

Advertisements