See ei ole küll vist Katoliku Kiriku ühiskondlik kuvand, aga katoliku õpetus jätab palju isikliku otsustuse ja südametunnistuse ruumi. On reegleid ja seadusi, aga nüansid, mis jäävad inimese enese otsustada, on tähelepanuväärsed.

Rasedusest hoidumine on lubatud (loomuliku pereplaneerimise teel) ränkadel põhjustel. Põhjused jäävad abielupaari hinnata (Kui raske on piisavalt raske tervislik/ majanduslik/ psühholoogiline olukord? Kust läheb piir vastutusrikka pereplaneerimise ja Ettehoolduse usaldamise vahel?) Paastuaja pidamine on kohustuslik, aga isiklik plaan jääb inimese enda koostada (Kas paastuda iga päev või ainult tuhkapäeval ja Suurel reedel? Või reedeti? Loobuda kogu ajaks lihast? Loobuda maiustustest? Millestki veel? Kui palju aega pühendada palvele, kui palju lugemisele, heategevusele? Kui palju raha annetada kirikule, kui palju vaesele?).

Kõik peaksid palvetama, aga kui palju oma sõnadega, kui palju traditsioonilisi palveid, kui palju Liturgiat, kui palju litaaniaid, roosipärgi, erinevaid pühendumusi? Kui palju ja mil viisil tähistada Kirikuaasta sündmusi, millisele vundamendile rajada kodukirik?

Kirik pakub palju võimalusi ja abikäsi, aga inimese tee Jumala juurde on ikka individuaalne, keskmeks on ikka inimese isiklik suhe oma Loojaga.

Hea näide on ka katoliiklik spirituaalsus. Võtame munga- ja nunnaordud. Kes õpetavad, kes põetavad, kes palvetavad käsikäes agraarse füüsilise tööga, kes jutlustavad suurlinnades, kes veedavad elu vaikuses, suletud kommuunis või lausa koopas kõrbeüksinduses. Ja nende kõrval pereinimeste tee, preestrite tee, vallalisena maailmas elajate tee – kõik samuti seinast seina vaimuelu omadustega.

See kõik on nüüd taustaks tänasele üsna triviaalsele tahule katoliiklase otsustusõigusest oma usuelu üle, nimelt paastuaja pühapäevade teemale. Pühapäev on katoliiklase jaoks alati Kristuse ülestõusmise tähistamine, ka paastuajal. Seepärast ongi Suures paastus päevi 46 – 6 pühapäeva jagu rohkem kui 40. See tähendab, et endale seatud paastureegleid võib järgi lasta. Samas järjepidevuse seisukohast ei ole kasulik pühapäeva ka päris Lihavõttena käsitleda. Minu ämm kurdab alati, et pühapäevadel sööb ta siis kogu nädala kommijao järgi, ning Ristiema (palavad tervitused!!) joovat mõõdutundetult kohvi. Ja siin ta siis ongi, see otsustuskoht – kui palju pidutseda, kui palju paastuda.

Mulle tundub praegu paras paastuaja vaimu säilitamiseks jälgida, et ma sööksin mõõdukalt, lubaksin enesele võibolla ühe igatsetud lõunakohvi ja valmistaks perele mingi magustoidu (ausalt öeldes nädalate viisi menüüsse mitte ühtki magustoitu planeerida on minu jaoks väga raske! Olen maiasmokk!). Proovin sel paastuajal läbi ajada ilma rafineeritud nisuta, ka pühapäevadel, seetõttu on hea võimalus retseptuuri laiendada ja katsetada tervislikumaid maiustusi. Alljärgnevalt üks kirjeldusele vastav retsept! (Mis, tõtt tunnistada, oli meil külaliste võõrustamise tõttu menüüs juba pühapäeva eelõhtul.)

Kohupiima-tatrajahu kook
Kohupiimaarmastaja (mina!) kook ja koguperehitt! Meenutab kohupiimavormi, eriti maitsev moosi või kisselliga. (Ja kes pelgab, siis tatramaitset polnud üldse tunda!) Nagu kohupiimakookidega ikka, maitseb kõige paremini üleöö jahedas seisnuna. Retsept raamatust “Tatratoidud“.

600g kohupiimaOLYMPUS DIGITAL CAMERA
2dl hapukoort
3 muna
1dl tatrajahu
1.5dl suhkrut
2tl vaniljesuhkrut
1-2dl rosinaid
peale 30-50g võid

Vahusta munad suhkrutega kreemjaks vahuks. Lisa kohupiim, hapukoor, tatrajahu, vahusta veelkord läbi. Siis sega sisse rosinad, laota segu 26cm vormi, lõika peale õhukesed võiviilakad ja küpseta 200 kraadi juures 30-35 minutit.

Advertisements