bredeRaamat: “In this House of Brede”

Autor: Rumer Godden

Žanr: romaan

Harva juhtub, et satub kätte tellispaks raamat, mille esimese paari lehekülje lugemise järel on juba tunne, et see saab liiga kiiresti otsa. Loen palju minu omale sarnase kutsumusega naiste blogisid ja kui Godden’i teos juba neljast blogist läbi käis, teadsin seda tellida kui maiuspala. 21. sajandil kirjutatud romaan benediktiini nunnadest, mis põhjalikult käsitleb nende igapäevaelu, traditsioonilist eluviisi, vaadeldes samas süvitsi nii mõnegi naise iseloomu ja olemust – koos vigade- ja voorustega, täiesti hukkamõistuta, sügava kristliku armastusega. Teatud ringkonnale kirjanduslembelistele kõlab see, nagu unistus! Unistus, mis päriselus oli lõpuni (peaaegu) nii hõrk, kui avaleheküljed ette kuulutasid.

Godden pöördus katoliiklusse 60ndate alguses ning antud raamatut kirjutades elas kolm aastat ühe benediktiini kloostri vahetus läheduses. On imetlustäratav, kui palju suudab ta pealnäha täiesti vaevatult põimida oma loosse kirjeldusi nunnade igapäevaelust – liturgiast, riietusest, altarirüüdest ja tarvetest, olmest.. Samal ajal ei sega kõik need detailid kunagi loo arengut. Enamasti tundus lugu mulle tõene ja väga haarav, üheks kripeldavaks erandiks jäi teema, mida autor vajas lõpplahenduse kirjutamiseks. Nimelt viib Godden raamatu viimases kolmandikus muidu inglise kloostrile ja inglaste siseelule keskendunud loo tuhandete kilomeetrite kaugusele itta ja võibolla teen ma nüüd autorile liiga, aga minu jaoks oli see ilusa mulli lõhkemise hetkeks – ei olnud enam usutav. Visandlik, saržiline, stereotüüpne, pealiskaudne… Ma oleksin tugevalt eelistanud, et autor oleks ka lõpplahendusele vajalikud süžeekäigud leidnud maailmast, mis oli talle rohkem omane. Selline väike tõrvatilk.

Sellegipoolest on loos nii välist, sündmustepõhist põnevust, kui tegelaste sisemisi pingeid ja arenguid, pakkudes nii samastumis- kui mõtisklemisvõimalusi, lisaks veel üksjagu põnevust. Pinge on raamatus võrdlemisi ühtlane, teistest igavamaid või aeglasemaid lõike minu arvates ei olnud. Eriliselt huvitav on kirjaniku stiil: Godden liigub loos pidevalt vahetades tegelaskuju, kelle mälestuste või vaatenurga kaudu tegevust avada, hüpates samas ka ajas tagasi; seda kõike aga märkamatu sujuva elegantsiga, kordagi segadust külvamata.

Romaani temaatika juurde tagasi tulles tundub mulle, et nunn, nagu ka munk ja preester, on tänapäeval laiemale ringkonnale (eriti Eestis) rohkem sümbol või muinasjututegelane kui keegi, kes võiks päriselt meiega ühes maailmas eksisteerida. Mõnikord Katariina käigust läbi minnes kuuleb innukat giidi jutustamas, kuidas need va mungad kättemaksuks oma kloostri maha põletasid ja raske on mitte ahastada inimese küündimatust või õieti täielikku tahtmatust süveneda. Kõige jaburam, et see on toimiv klooster! Tõenäoliselt sel samal momendilgi pühitseb 50 meetri kaugusel dominiiklaste Katariina kloostris liturgiat vanalinna teemapargi üks vähestest tõelise traditsiooni hoidjatest, poola päritolu munk-preester. Samamoodi on Pirita klooster meist enamiku jaoks ilmselt midagi, mis “Viimse reliikvia” filmiga ära lõppes ja nii pole meil aimugi Tallinna külalisi võõrustavatest alati rõõmsameelsetest brigitiinidest, kes kümmekond aastat tagasi kloostri taaselustasid. Ema Teresa õdedest Koplis on mõnel ehk aimu, aga peamiselt neil, kes ühel või teisel moel nende abi on vajanud. See kõik on nii ääremärkuseks, ilmutuslikuks tõdemuseks, et nunn ei ole midagi mütoloogilist või keskaegset.

Lisaks sellele, et nunn on tõsieluline, on ta ka inimlik. Täpselt sama inimlik, nagu kõik inimesed, lihtsalt religioosse elu kutsumusega ja selge püüdlusega kasvada iga päevaga pühamaks. Godden’i raamatu nunnad ja postulandid ehk naised, kes elavad kloostris, ent pole veel jõudnud religioossete vanneteni (õieti on see veel mõneti keerulisem, kuivõrd eristatakse kloostris elavaid ja maailmas elavaid nunnasid, aga jäägu see teiseks korraks) on kõik oma puuduste ja tugevustega – kõigil neil on oma minevik, oma endised elud, ja mõnede omad mõjutavad kogukonna oma rohkem, kui teiste omad. Mis teeb selle romaani nii eriliseks, on autori võime armastada kõiki oma tegelasi samasuguse armastusega, nagu nemad peaks armastama üksteist; nagu meie kõik peaks üksteist armastama – kristliku vennaarmastusega. Toetades üksteist oma vigade ületamises, aidates teineteisel vältida kiusatusi, millesse sagedamini langeme, püüdes alati mõista ja mõelda parimat ning mitte kunagi hukka mõistes. See on peaaegu võimatu ülesanne! Godden’i romaani tegevuse areng aga illustreerib imeliselt, kuidas selline armastus ja usaldus ära tasub – juba selles ilmas.

Kokkuvõttes tahaksin raamatut väga kõigile soovitada – olenemata konfessioonist või selle puudumisest. Eriti lootuses, et enamik meist loodaks avastada tegelikku maailma ja mitte meie kultuuri pakutud jaburaid tõlgendusi sellest. Ehk siis kui te Linnateatris “Jumala narride vennaskonda” miskipärast juba nägite, vanalinnas ekskursioonil juba käisite ja keskkooli ajalookursuse ka läbisite, siis see raamat sobiks hästi tasakaalustajaks. Või noh, antidoodiks…

Advertisements