OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lihavõtte pühapäeva Domenica in albis Missa Püha Peetruse vennaskonna kirikus

Ah Rooma, Rooma…

Kui me pisut vähem kui kaks kuud tagasi perega Roomast koju tagasi tulema hakkasime, suutsin rahulikult asju pakkida vaid juba kujutledes, millal saan tagasi. Küllap igal paigal on omad võlud ja õnnelik olla saab ükskõik, kus, aga hingata korraks enesestmõistetavat katoliiklust ning sattuda Püha Peetruse vennaskonna kirikus hetkeks Paradiisi eelaeda…  Sellelt allikalt on ikka pisut raske tagasi pöörduda.

Olin Roomas teist korda, esimesest külaskäigust kirjutasin siin. Mõlemal korral olime reisil lastega – esimesel korral ühe kümnekuusega, teisel korral ühe kahepoolese- ja ühe aastasega. Ja mõlemal korral oli väga tore! Mõnest näpunäitest on ehk teistelegi kasu, seepärast võib postituse teisest poolest leida nipikesi, mis pisikeste lastega Rooma sõitmise võrdlemisi valutuks aitavad teha.

Oh kuidas võib üks Roomaskäik hinge hellaks teha! Olla igal sammul nii lähedal kristluse lätetele, pinnal, mida kõikjal on pühitsenud tuhandete märtrite veri. O magnum, jällegi, mysterium, aga mida sellises paigas üldse on mõistusega peale hakata?! Mõistus jääb kogu aeg vahele, pidevalt on otseside sügavamaga. Mul on meie kahest Roomaskäigust palju eredaid mälestusi ja kogemusi – saan soovitada neid otsida Santa Cecilia (vapustav skulptuur, mille modelliks oli mitusada aastat pärast surma ekshumeeritud pühaku surnukeha), San Clemente (kolm korrust erinevate sajandite kirikuid ja elamuid, neist kaks maa all, pluss täiesti imeline sügavatähenduslik altarimosaiik – ostke ja lugege kindlasti kvaliteetsete fotodega voldik, mille autoriks on Emeriitpaavst Benedictus XVI), Santa Maria in Trastevere (mosaiigid!), Santa Prassede (mosaiigid!!!! lisaks post, mille külge oli seotud piitsutatav Jeesus), Scala Santa (Lateraani basiilika vastas, trepp, mida mööda Kristus astus Pilaatese ette ning mis läbitakse põlvili ja palves) on mõned paigust, mida enesega kaasas kannan. Minu esimesel külaskäigul oli Lateraani basiilikas adoratsioonikabelis eksponeeritud Sakrament ja vaikseid hetki Tema ees teadsin sel korral palavalt igatseda, kahjuks aga oli tabernaakli uks seekord suletud.

Rooma pakub muidugi külluslikult ka ihule, mitte vaid hingele, ja kui kõige enam 1.30 maksev igapäevane fantastiliselt maitsev kohv just parasjagu kogu oma ebaõigluses vihale ei aja, on see meeleturõõmustav. Kohv ja cornetto (sarvesai, tavaliselt moosi- või nutellaga) on üleüldse roomlase jaoks selline esmavajadus, et selle hinna tõstmine kutsuks ilmselt esile protestilaine, mässu ja autode tagurpidikeeramise tänavatel. Seetõttu maksab cappuccino, peaaegu alati Illy, ka lennujaamas 1.30, meie lähimas kohvikus Trasteveres aga 1.10. No kujutlusvõime peaaegu ei paindu seda uskuma!

Ja siis muidugi pitsa ja pasta ja gelato (kolm-neli korda päevas gelato), aga see on juba selgemast selgem. Gelatot võib ju püüda süüa nii palju, et ärasõites enam nagu ei tahakski, aga minul see igatahes ei õnnestunud.

***

lapsed Roomas

Laps(ed) Roomas 2013. ja 2015. aastal

Nagu mainitud, on meie pere täies koosseisus, vastavalt siis ühe ja kahe väikese lapsega Roomas käinud juba kaks korda. Mõlemad reisid sujustid hästi, teine reis aga eriliselt. Siinkohal siis mõned ellujäämistaktikad.

Kõigepealt. Nagu ma teiste kirjeldustest aru olen saanud, siis Rooma reisides on aeg esmatähtis. Oma kogemus mul valest ajast puudub, kuna esimesel korral olime seal mai lõpul (aga ilmselt oli jahedam aasta, sest vaid keskpäev oli natuke raske kannatada), seekord aprilli algul. Oktoober on vist ka hea aeg? Vahepealsed kuud on paraku vist täielikud asfaldisulatajad, mis väikeste lastega võib osutuda puhastustule eelprooviks. Lisaks peab siis ilmselt kulutama rohkem majutusele – et kindasti oleks konditsioneeriga.

Järgmiseks. Väikeste laste vanemad ja suured seltskonnad ei sõida Rooma lennujaamast kesklinna rongiga. Lihtsalt ei sõida. Esimesel käigul võtsime regionaalrongi (odavaim), saime kuidagi hakkama, aga mugav kindlasti ei olnud. Väga palju rahvast ja paar pätti võtsid mind meie asjadehunnikuga kohe sihikule, kui Abikaasa oli läinud allakorrusele. Eks tuli siis kiirelt tagasi. Teisel korral kaalusime Leonardo Expressi, aga selgus, et tegelikult juba 4 inimesest koosneval reisiseltskonnal on sama kallis või isegi odavam(!) ette tellida takso. Nii siis tegimegi, ja ei jõudnud endid ära kiita. Esiteks oli meil asju nii palju, et ka lennujaama kohvrikärudega liiklemine oli pisut keeruline. Teiseks viib takso treppi (ja tuleb treppi ka järele) – rongi pealt peaks ju kuidagi ikka majutuskohta edasi seiklema. Ja kolmandaks kõik elementaarsed asjad – mugav kliimaseadmega luksusbuss, kogemustega autojuht, viisakas teenindus jne jne. Tuhatkordselt tasus ära.
Teenust pakuvad näiteks Rome Cabs ja Rome Shuttle Limousine.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vaade meie Trastevere ööbimiskoha köögiaknast – San Pietro in Montorio (juhuslikult on see ühtlasi kirik, milles toimus pulm, mis meile üldse seekordse Roomasõidu ettekäände andis).

Eelmisel korral ööbisime külaliskorteris, mis jäi kesklinnast kaugemale. See oli tehtav, aga palju palju mugavam on ööbida kuskil lähemal. Minu arvates ideaalne koht on Trastevere – Vatikan, Campo dei Fiori jne jalutuskauguses, Trastevere ise samuti väga meeleolukas ja mõnus kant. Lisaks pagaritöökoda (vähemalt üks), odav kohv, gelateriad, restoranid ja kohvikud taskukohaste hindadega jne. Isegi suur pood korraliku toiduosakonnaga on üsna Santa Maria in Trastevere lähedal. AGA peab arvestama, et nädalavahetuse öösiti käib tänavatel USKUMATU möll. Seega minu soovitus – Trastevere, aga võimalikult kõrgel. Meie seekordne ööbimine oli 6. korrusel – ronida oli küll pisut raske (superjärsud trepid!) ja uksest välja tulla kõhe (vaade kitsalt mademelt 6 korrust alla lahtisesse sisehoovi), aga tänavamöll kostis meieni vaid ühtlase mühana, segamata magamist. 3-4 paiku sõitsid prügiautod ja lükkasid ühtlase kolinaga tühjad pudelid tänava otsa kokku, aga meie seda nägema ei pidanud ja unest virgusime ka vaid sündmuse registreerimiseks. Head ööbimiskohad on ikka mõne lemmikatraktsiooni lähedal, kust saaks lõunauneks koju tulla.

Igasuguste turismikohtade külastamine sõltub puhtalt lastest. Meie omad on kirikuskäimises karastunud, ja aastane peab end kenasti üleval ja teab, mida tohib, mida ei (ta on muidugi lihtsalt pai ka). Üldiselt ei eelda keegi lastelt võimatut, aga kui lapsed väga elava loomuga on ja päris häälekalt tahaks kogu aeg ringi traavida, jääb võimalus külastada kirikuid kordamööda, samal ajal, kui teine lapsevanem lapsi kiriku ees väljakul lõbustab. Tavaliselt on neil väljakutel tore – mõned on õige suured, paljudel on purskkaev, mõni kohvik või pood, mille vaateakent imetleda, jäätisekohvik, tänavamuusikud… Üleüldse soovitaksin kaaluda reisimist koos vanaema või veel ühe lastega perega – väga palju annab vabadust juurde võimalus jätta lapsed ühe täiskasvanud reisilisega ja kordamööda käed-vabad Rooma momente nautida, olgu selleks siis harrasvaikne varahommikune Missa, rahulik lõunakohv või mõnus pikk õhtusöök abikaasaga. Üks korralik pulmapidu käib muidugi kah ;)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Loomaaia väravas (pintsakuga varjutatud laps magab :))

Spetsiaalselt lastega külastamiseks soovitaksin väga Rooma loomaaeda Borghese pargis. Tallinna omaga võrreldes on see pisike – just paras ka väikeste lastega läbijalutamiseks – samas on neil kõik olemas: kaelkirjakud, kaamlid, elevandid, roomajatemaja jne jne. Meil oli igatahes väga tore! Borghese park on ise vaimustavalt suur ja roheline, tõeline oaas, kus tolmuses suurlinnas pisut kergemalt hingata. Kui vähegi ilm lubab, tasub sinna minna piknikukorviga ja terveks päevaks – saavad muidu kärusse aheldatud lapsed ka pisut piiramatult ringi joosta.

Enesestmõistetavalt väldib mõistlik lapsevanem päevasel ajal Trevi purskkaevu ümbrust, Peetruse basiilikat, Pantheoni ümbruse tänavaid ja teisi tuntumaid turismikohti. Parim on neid külastada varahommikul ja jätta rahvamassides tunglemine kärudeta kodanikele. Lapsekäruga, ka kahese lapsekäruga mahub üldiselt liiklema hästi, ainult sellega peab arvestama, et kõikidesse bussidesse sellega lihtsalt sisse ei saa. Keset ukseava, mis muidu oleks piisavalt lai, laiutab raudpost. Geniaalsuse tipp. Seetõttu on parem valik kergesti kokkukäiv käru kui mingi suurem vanker – et saaks vajadusel lapse välja tõsta ja vankri kokku voltida.
Samuti peab arvestama, et Peetruse basiilikasse käruga sisse ei lasta (need paluti jätta pakihoidu peatrepi kõrval). Seetõttu ajastada kiriku külastus lapse uneajale (nagu minu kinnitamise Missa puhul tegime) ei ole parim plaan, ehkki võib sellisena tunduda.

Soodsate söögikohtade leidmine peamiste turismiatraktsioonide juures võib osutuda võimatuks, mistõttu väikesed näksid võiks alati kaasas olla kõigi jaoks, kindlasti aga lastele. Ennekõike ei tohi unustada vett, päikese eest varjavaid peakatteid ja mai lõpupoole juba ka päikesekreemi.

***

Tohutupika postituse lõpetuseks paluksin ma lugeja siiski korraks tagasi Paradiisi väravasse. Pühapäev, päeva peamine Missa, Püha Peetruse vennaskonna kirik Santissima Trinita dei Pellegrini. Imeilus meeletupidulik vana kirik, kõrgetest akendes täpselt õigel momendil õigetesse kohtadesse tungivad päiksekiired. Uhketes rüüdes preestrid ja diakonid ja ministrandid, kellele kõigile ei oska nime ja funktsioonigi anda. Nimetada kantorit lihtsalt professionaaliks oleks peaaegu solvav. Alguses ei võinud keegi teada, mitmekesi nad koori peal olid, või kas kantori oli ehk üksi, aga kui ansambel siis täiuslikus mitmehäälsuses sisse tuli, puhkesin mina lihtsalt nutma. Mitte ainsat korda jumalateenistuse jooksul (esimest korda elus nägime rahusuudlust, millest tegelikult tuleneb komme pulmas pruuti suudelda – preester annab Kristuse suudluse diakonile, see annab selle edasi peiule ja see omakorda pruudile. Meil siin kaugel põhjamaal pole lihtsalt vajalikke kiriklikke persoonegi, et nii pidulikku Missat pidada, kus see suudlus omal kohal oleks). Lisaks oli mul üks aastane väänik suurem osa ajast süles, nii et lugeja andestab vast video kvaliteedi, aga aimduse saamiseks olgu väike katke sellest Lihavõtte oktaavi Missast siiski siia lisatud.

Advertisements