OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päevakangelane pudrulõuaga

Nimepäev on katoliiklikus traditsioonis üks aasta tähtsamaid päevi. Nagu ilmselt igale emale, meeldib mulle mõte väga tagasihoidlikust nimepäeva tähistamisest (aga siiski tähistamisest!) – väike magustoit, imepisike kingitus, väike palve eestkoste eest. Meie nimepäevalisele tundus eile, mil traditsioonilise kalendri järgi oli Püha Joakimi päev, vahepeal seegi üleliigsena ja nii üritas ta aeg-ajalt rohkem või vähem intensiivselt väljendudes Joakimipüha tühistada. Lõpuks siiski vist leppis, ja päikseprille (see imepisike kingitus) oli ammugi tahtnud. Tädi tehtud kooki muidugi lõpuks ei proovinudki.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kook ise on nii lihtne, et mina olen vist meie peres ainus, kes seda peast ei oska teha. Tädipojad ka oskavad – algklassidest peale. Kutsutakse… “pruun kook”. Ega seal peale jahu, hapukoore, suhkru, või ja kakao midagi polegi, põhimõtteliselt kräsupea, aga valge osata ja lihtsalt kahes kihis. Isakodus ehk Änni ja Mana juures tehakse seda nõukaaegses elektripannis õhukese mannakihi peal, aga kook on ilma selletagi mõnus ja nostalgiline.

Mis patrooni enesesse puutub, siis Piiblis pole püha Joakimi vist üldse või kui siis ääremärkusena. Apokrüüfses Jaakobuse Evangeeliumis on temast juttu ja traditsioon usub ka, et oli. Oli vana mees, kellele ingel kuulutas imelist uudist tütre peatsest sünnist, vana naine (Anna), kes sai sama sõnumi, ning nende rõõmus südamlik kohtumine. Et vanapaarile sündis pärispatuta tütreke, kelle Jumal lõi Enesele Emaks. Minu vaimujõud ei ulata praegu kogu selle müsteeriumi pealsipindagi kratsima, aga mõningat ainest mõtisklemiseks võib leida näiteks minu viimase aja lemmikblogijalt  David Warrenilt.

Sancte Joachim, ora pro nobis.

Advertisements