Très Riches Heures du Duc de Berry. Septembre – Chateau de Saumur

Kui inimkonna maine elu oleks leib, oleks maaelu mäluta aeg, milles elame, see kõige õhem pealmine koorik. Kui uskuda Ristikivi, kelle üht romaani ma praegu loen, sai alles Wabariigi ajal “raamatupidamine” võitu “tõelisest” maaelust – sellisest elust, mida elatakse “Vahtramäe Emilis” ja “Bullerby lastes”, ajast, mil lihtsalt elati nii, vajaduseta küsida, kas nii ka ära saab elada.

Teatud mõttes on Kirik sama vana, nagu see metafooriline leib, ning tema pärand selle elu oma. Ükskõik millisest traditsioonilisest palveraamatust võib leida igivanu palveid loodusjõudude ja -õnnetuste eest, saagi kindlustamiseks, tänuks saagi eest, uputuse, põua ja taudide vastu jne jne. Headel peresõpradel, kes loodut ja Loojat tõsiselt võtavad, on mõnedki neist (edukalt!) järele proovitud. Preestripoolne rotitõrje vana riituseraamatuga, näiteks.

Rahvusliku identiteedi osana tunneme üsna hästi rahvakalendri tähtpäevadega seotud talitusi-toimetusi. Vähemalt korra oleme ikka kuulnud – koolis või lasteaias – mis päeval kari välja lasti ja mis päeval uute sulastega tehingud sobitati. Et see kõik miskitpidi Kiriku kalendri või tavade või vastavate pühakute elulugudega seotud on, võib olla toredaks avastuseks. Teatud mõttes tunneme meie, vastpöördunud, esimesi põlvkondi kristlased, kirikukalendrit palju paremini kui nii mõnedki vana maailma sajanditepikkuse kristliku ajalooga maade kodanikud. Huvitav iroonia – see kõik on meile, kes me end kangesti paganateks armastame pidada, nii oma!

Nendele tuttavatele tähtpäevadele lisaks on Kirikul iga aastaaja kohta palvepäevad, mis on seotud just loodusega, saagiga, maaga, eriti lamedalt väljendudes – põllumajandusega. Nende päevade traditsioonidesse ja tähendusse süveneda… kui keegi saab, siis leidub suurepäraseid ressursse! Meie senise elu suurim saavutus ses vallas: nentisime, “täna on.” Veetsime päeva Maaga, ja maal, kaevasime ja õnnistasime. Õnneks aeg on tsüklis, kõik kordub. Kõigepealt täpike kalendris, siis kondikava, siis liha luudele. Ehk.

***

OLYMPUS DIGITAL CAMERALootsin sel aastal hirmsasti – nii palju, kui vähegi julgesin – et ehk saab lõpuks teha sügisel järgmiseks kevadeks mõne ettevalmistuse. Elu on selline, et kahe koha vahet sõites muudkui teeme-teeme-teeme-jäigi tegemata. Ühtlasi lootsin sellest tegemisest seda eelpool mainitud täpikest – et toimetaksime just sügisesel paastupäeval (ei oska õieti seda terminit tõlkida. Ingliskeelne termin on “Ember days”, otsetõlkes tegelikult söepäevad, “paastupäeva” oleks ka nagu kuskil kohanud…). Algul lubas ikka muudkui vihma, aga mida päev edasi, seda paremaks läks ilmateade ja lõpuks oli ilm täiuslik. Kuldne päike paistis, kõik oli ilus, õunaaias küllus. Armsal Abikaasal oli vaba päev, ta oli rõõmuga valmis kaevama ja toimetama, ja kõike jõudsime. Kevadeks on palju plaane (ja peenramaad!) – meie esimene tõeline aiandussuvi. Ja mõned erksad tulbid ehk ka meie pisikeses aias!

Päeva lõpetusekOLYMPUS DIGITAL CAMERAs tegime teoks ammuse mõtte ja sellesse päeva eriliselt hästi sobiva talituse – põletasime eelmiste aastate pühitsetud palmilehed, pajuoksad ja rukkikõrred ning puistasime tuha kevadeks valmis seatud peenardele. Mingit missaali ega palveraamatut mul kaasas polnud – jutt käib tõesti täpikesest kalendris! – seega palve sai vabavormiline. Natuke pidulik oli ikkagi.

Koogisoovituseks sobib mis iganes sügisvilja kook, näiteks eriti lihtne õunakook (see on muide väga mõnus retsept), aga aususe nimel olgu mainitud, et see valmis meil küll päev enne. Kui on väiksed lapsed, ja on peenrad, siis söögiks on makaron ja viiner ja kui kook on, siis teisel päeval.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nii me siin rühime, vaikselt ja tagasihoidlikult. Ikka ülespoole.

Advertisements