018-cb_5

Pühak: Püha Willibrord

Mälestuspäev: 7. novemer (traditsioonilises kalendris)

Eestkostja: Luxembourg, Madalmaad, epileptikud

Meie peres juhtus selline asi, et meie hiljuti sündinud kolmas lapsuke sai kolmandaks(!) nimeks Willibrord. Natuke tundub, et oleme sellega tõusnud katoliiklike jaburuste järgmisele tasemele, natuke tundub, et mis siis, täitsa tore nimi ju!

Oma pojukese esimesed kaks nime, millest teine pidi olema Neitsi Maarja auks, olime juba enne välja valinud. Siis aga tundus järjest tugevamalt, et Jumal valib sünni päeva, miks siis arvata, et ta ei vali eestkostjat, ja seega ka (kolmandat) nime? Väike üllatusmoment on ju üksjagu põnev ka. Aga Jumalal on huumorimeelt, mistõttu valis Ta meie kavatsuste proovilepanekuks novembri jackpot päeva – 7. novembri, pühade Engelberti ja Willibrordi mälestuspäeva. (Lisaks olgu märgitud, et sünnitus algas eelmisel päeval – Püha Leonardi, sünnitajate kaitsepühaku(!!) päeval) Kui siis aga selgus, et tulevane ristiisa teadis Willibrordi küll, oli Echternachis tema rajatud kloostris käinud, enamgi veel, oli osalenud sealsamas tema mälestuspäevaks kirjutatud ja mõned aastad tagasi restaureeritud Missa ettekandel, polnud põhjust nimevalikus enam kahelda.

Igaks juhuks kirjutasin sellegipoolest nimevalikust natuke lähemalt juba ristsete kutsel – et võimaldada külalistel talitusel osaleda, selmet suurisilmi poolihääli uhkete vanemate käest kaval seisva kohta aru pärida. Kerge muie on muidugi vältimatu, ja Piiskop pööritas vist ka sisimas oma koguduse ullikeste üle silmi, aga õhtu lõpuks tundus minu meelest kõigile, et Willibrord – seda on tore öelda! (Vanem vennake hõiskab ikka aeg-ajalt igasuguse ettehoiatuseta “Püha Willibrord!” ja naerab isukalt)

Abikaasa on nimega juba nii harjunud, et ütles paar päeva tagasi, et oleks võinud ainult Willibrord pannagi! Ma vastasin pika pilguga, jäädes arvamusele, et teismeline Willibrord võibolla siiski ei soovi oma vanemate napakust väga suurelt reklaamida. Ehkki, no proovige järele, hea kõlaga nimi on!

***

echternach

Echternach, Luxembourg

Püha Willibrord sündis 7. sajandi teisel poolel Northumbrias (tänane Põhja-Inglismaa) ning õppis Riponi kloostris ning hiljem Iirimaal püha Egberti käe all. Viimase läkitusel ja Paavsti õnnistusega suundus Willibrord pärast preestriks pühitsemist koos üheteistkümne kaaslasega friislaste (tänase ranniku-Saksamaa ja -Hollandi elanike) juurde misjonitööle. Willibrord rajas katedraali Utrechti, mille esimene piiskop ta oli, ning samuti kloostri Echternachi, Luxembourgi vanimasse linna. Selle kloostri kiriku krüpti on ta ka (oma soovi järgi) maetud.

Üks pentsik lugu on Willibrordiga veel – juba sajandeid (!) peetakse igal aastal Nelipühi teisipäeval tema auks “tantsuprotsessiooni” (otsetõlge oleks õigemini “hüplemisprotsesiooni”), milles tuhanded (ametliku lehe andmetel 12-14 tuhat, kellest 8-9 tuhat tantsivad) palverändurid liiguvad omanäolisel keksival sammul 1.5 kilomeerit Püha Willibrordi basiilikani ning seejärel tema hauale basiilika krüptis. Seda kõike piiskoppide, preestrite, munkade ja nunnade osavõtmisel (tõsi, esmanimetatud kaks lugupeetavamat gruppi liiguvad väärikamal sammul). Võibolla kõige imekspandavam kogu loo juures on asjaolu, et vähemalt pealtnäha tundub tänini olevat tegu tõesti religioosse pidustusega – mitte vana kombejäänukiga, nagu lääne “kevadpühad” ja “holiday season”. Päev algab ja lõpeb (mitme) Missaga ja osavõtjad tunduvad kekslevat täie tõsidusega (ja mina seni arvasin, et ainult Ida-Eurooplased on võimelised taoliseks täisvereliseks absurdiks!). Aga muidegi, ega enne ei tea, kui pole ise näinud.

Ahsoo, passi panime maimukesele ainult kõige esimese, täitsa tavalise nime.

Advertisements