OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Püha Lucia kroon (safransai)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meie pere vanim tütar osaleb saiateos

Möödunud pühapäeval panime meie just taigna kerkima, kui laiendatud pereringi vanim tütar meid juba koridoris laulu ja pisikeste Lussekatter saiakestega tervitas (ausalt, Helena, ma pean mõnikord tulema vaatama, kui väiksed sinu saiakesed enne kerkimist on, sest minu omad, olgu nad vastlakuklid või kaneelisaiad, tulevad aiva tõllarattad). Natuke aega hiljem hakkasin siis mina ka oma meelest pisikesi erikujulisi maiuspalu vormima, mõistsin aga ruttu, et mulle sobiva (=absoluutse) täiusega pisivormide sooritamine minu praegusse elurütmi ei sobitu. Tegelikult ka käkjate pisivormide sooritamine mitte. Seetõttu haarasin samaväärsest vähenõudlikumast traditsioonist vormida kärtskollane safranitaigen Püha Lucia krooniks. Imehõrk aroom ja kuninglik väljanägemine ei kannatanud. Luutsinapäevast võib natuke lähemalt lugeda samateemalisest eelmise aasta postitusest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nädalatagune piparkoogitegu veel koltumata pärjaga

Muidu on meil ka advent kogu atribuutikaga. Natuke äranäritud välimusega kalendrid, millest vähemalt pooleteistaastane on juba kõik luugid vähemalt korra avanud; pisikeste raamatukestega ülivahva tunduNUD Piiblijutujupikestega advendikalender, mis pakub lõputuid võimalusi kisklemiseks (kes võtab väikse raamatu kalendrist? Kes viib selle söögituppa? Kes riputab puule? Ma kardan, et see ja kõik muu Jesse-puu-laadne kaob meil “kogemata” mitmeks aastaks kuhugi teadmata paika ära); täiesti kolletunud lauapärg (ei iial enam tuppa mänd!!), kuhu ei jõudnudki seada liturgilistes värvides küünlaid – ehkki nad on mul sahtlis olemas; lehti poetav jõulutäht ja täielik sajaprotsendiline kindlus, et sel aastal tuleb Tuhka-Toomas. Ja veel paljudel järgnevatel aastatel samuti.

Aga täna tegime eksprompt suure portsu piparkooke, millest eriti midagi kappi järgi ei jäänud (meie taigen on nii hea, et katsu nii kiiresti küpsetada, nagu eest ära süüakse!) ja homme paneme jõulukardinad üles, ja kuuse toome kõigi tolmurullide kiuste (olgu, tegelikult hea ja helde Abikaasa tõmbas täna igalt poolt tolmu, aga või see siis neljapäevani püsib!). Kord nädalas teeme mõnipäev tundide viisi kõhuvaludes vaevleva imiku kiuste isegi leiba! Lihtsalt dokumenteerimiseks aega napib.

Katsetan sel aastal jõulukoogi etteküpsetamist, nagu traditsioonilised retseptid ette näevad – emade päästmiseks. See on juba valmis! Selle natukese, mis ühisele jõululauale olen lubanud panustada, olen märkmikus tulevate päevade vahel ära jaganud. Pool järgmisest nädalast sööme sügavkülmast sinna ette valmistatud toitu. Üle poole piparkoogitaignast on veel alles.

Jõulud toimuvad!

Advertisements