Mõnikord on naljakas vaadata, kuidas asjad on õhus. Nimed, näiteks. Kuidas inimesed, kes omavahel kokku ei puutu või neil teemadel ei arutle, panevad paarikuise vahega oma lastele samu nimesid. Spirituaalsusega tundub olevat sarnane lugu. Kuidas näiteks seletada seda, et olen lugenud juba kolme blogi, kus kuulutatakse selleaastane paastuaeg “Ei-tee-midagi-paastuks”, eriti arvestades, et endal on teatud mõttes sarnane tunne? Kuidas saavad teineteisest nii kaugel elavad inimesed olla vaimselt nii sarnases etapis?

Mida me kõik siis sel aastal ei tee? Mainitud emad ei loobu millestki. Ei võta enesele üldse eesmärke, milles läbi kukkuda, leppides läbikukkumisega juba ette. Tunnistavad, et ei ole jõudu, et igapäevaelu väikesed koormad on juba piisavaks mortifikatsiooniks. Või eelkõige mõistavad eelnenud paastude isekust – minu eesmärgid, minu saavutused, minu kasvamine. Paastumine on üks viis oma minast kaugeneda, muutuda “ise” suhtes ükskõiksemaks ja teiste suhtes avatumaks. Aga see võib ka olla viis veel rohkem enesesse süüvida kui tavaliselt. Jätta unarusse kohustused, sest liiga range distsipliin võtab kogu jõu, kurvastada teisi armastusega valmistatud söökidest keeldumisega, teha võõrustajate elu keeruliseks oma paastupretensioonidega jne jne. Ja samas on rangeimategi reeglite ja uhkeimategi palvetuttide juures võimalik 40 päeva juttu sohki teha ja ennast väga mõnusalt tunda. Vaesel ajal on vähk ka kala.

Kuidas siis oleks õige paastuda? Võluv moment – jälle tuleb ise mõelda. Mõelda, kaalutleda, palvetada. Kindlaid reegleid on vähe, võimalusi mustmiljon, eesmärk ikka üks – jõuda Jumalale lähemale. Kristlus on custom made –  igaühele jagatakse arendavat, kasvatavat ja avardavat igaühe isikliku mõõdu järgi. Seetõttu jõuavadki paljud eesmärgini teha “mitte midagi”: mitte kuhjata enesele ise välja mõeldud kohustusi, loobumisi ja muud, vaid püüda hoopis saada natuke tühjemaks omaenda eesmärkidest, plaanidest ja tahtmistest. Võtta rõõmu- ja rahuga vastu kõik igapäevased väikeristid; piirangud, loobumisvõimalused ja kohustused. Ja vaadata, mis juhtub. Äkki tekibki rohkem ruumi Jumala tahtmise jaoks.

Advertisements