Paastupalve edasijõudnutele

Batter my heart, three-personed God, for you
As yet but knock, breathe, shine and seek to mend;
That I may rise and stand, o’erthrow me and bend
Your force to break, blow, burn, and make me new.
I, like an usurped town to another due
Labour to admit you, but O, to no end.
Reason, yor viceroy in me, me should defend,
But is captive and proves weak or untrue.
Yet dearly I love you and would be loved fain,
But am betrothed to your enemy.
Divorce me, untie, or break that knot again,
Take me to you, imprison me, for I;
Except you enthrall me, never shall be free,
Nor ever chaste, except you ravish me.

– John Donne. Holy Sonnets, IV.

Advertisements

Vistelvastel ja tuhk

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vastlakuklid olid meil eile midagi-kuidagi, aga ikkagi maitsvad. Midagi-kuidagi, kuna tehtud saiatagnast, mitte kuklitaignast, ja sulatatud-soojendatud sügavkülmast. Väga soovitan, muide! Teisipäevasel päeval pärmitainast teha… Pigem suur kogus mõnel laupäeval, muist prae kõrvale ja muist sügavkülma. Niimoodi saab vastlakuklit juba hommikukohvi kõrvale!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja ühtlasi saab niimoodi teoks teha (tobedalt?) ambitsioonikaid unistusi pliinidest. Nii, nagu peab – kaks päeva käärinud tatrajahu-õlle-piima-pärmi juuretise baasil, 6 munakollasest ja vahustatud -valgest. Siiamarja ja kõige juurde kuuluvaga. Juuretise kogus oli selline, et pliine sai siia-sinna teistelegi pakkuda. Muidu ma kalamarja ab-so-luut-selt ei söö, aga sellises koosluses, mmm.

Ja nüüd muidugi tuhkapäev ja suude vesistamine. Paastumisest vanade- ja uute reeglite järgi sai eelmisel aastal põhjalikult kirjutatud, aga (nagu mul igal aastal juba on kombeks öelda) mis sest kõigest välja tuleb… Paastukohustust minul ei ole, kuna on imik. Lihast loobume reedeti aastaringselt niikuinii. Mis siis jääb… Uute reeglite järgi mitte midagi! Minu peamine probleem igal aastal on asjaolu, et ma ei oska lihtsalt piisavalt lihavabasid toite teha, mida lapsed ka sööks. Katsume kuidagi probleemist ümber saada – otsustasime Abikaasaga hommikuti lihatooteid mitte süüa, tema katsub hoida ka lõunad lihavabad ja kui ma siis õhtuks kastme ja lisandi eraldi teen, tuleb lihavabadus võibolla isegivälja. Aga teate, mis on alguses kõige keerulisem? Meeles pidada mitte kogemata liha süüa!

Ja siis muidugi kommid-küpsised-koogid. Paastuaja magusahamba abimeest värskeid datleid on külmikus veel üksjagu alles. Ja kui paastuda ei või, siis õhtusest näksimisest saab ju ikka loobuda.

See kõik on muidugi “jutuks hea küll”, nagu minu kadunud Mamma ütles, Suureks nädalaks tuleb välja ikkagi midagi-kuidagi. Kui mõne vaimse-vaimuliku midagi-kuidagi reaalselt tehtud ka saan, kirjutan edasi.

Viljakat paastuaega!

P.S. Kes paastuajaks vaimse kasvamise inspiratsiooni vajab, siis sellel teemal ilmus mul just väike artikkel Objektiivi portaalis.

Küünlapäev

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui tähistatakse liturgilist tähtpäeva, aga ei kajastata seda blogis, on see siis üldse toimunud?

Eile oli küünlapäev.Juudi kombe kohaselt toodi Jeesuslapsuke 40 päeva pärast sündi templisse ning toodi Jumalale ohver. Jeesuse vaestel vanematel polnud parimat ohvrit – tallekest – kuskilt võtta, mistõttu tõid lubatud asendusena kaks tuvi (neidsamu kasutab traditsiooniline kunst ka Joosepi atribuudina).

Jeesuslapsukest nähes lausus vana prohvet Siimeon ühe ilusamatest hümnidest, Nunc Dimittis:

29 „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda
rahus oma ütlust mööda,
 

30 sest mu silmad on näinud sinu päästet, 
31 mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: 
32 valgust, mis on ilmutuseks paganaile,
ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.”

Kristuse kui maailma valguse auks valmivad, saavad õnnistatud ja põlevadki kõik küünlapäeva küünlad.

Edasiseks mõtiskluseks saadan lugeja taas ühe suure lemmiku, David Warreni juurde. Ja erilise pühendumusega kõigile kiirustavatele emadele postitan parima osa siin noppena.

Christ has come to fulfil the laws of Moses, and the Law behind all law. It makes no sense that He should be here, that He should arrive in this human form, in the arms of this young mother. The ancient imagination demanded that a Saviour come in timpani and trumpets. Here is this small child, and these impoverished parents, with their brace of pigeons in a stick cage. They stand at the intersection of all Time.

The Author of all we know, has sent so personal a Gift, by such messengers, as the fulfilment of His promise to Abraham. I find this astonishing; indeed, too preposterous not to be true. That He is presenting Himself, helpless at the Temple, in fulfilment of an ancient vow. I find it very odd. For what does this gesture suggest?

The humility of a Lover.

***

Vaatan siin, et erilise originaalsusega ma ei hiilga: eelmise aasta küünlapäeva postitusest saab küll mõndagi lisainfot, aga algus on pea sõna-sõnalt sama. AGA sel aastal mõtlesin pikalt ette ja tõesti jõudsime ka lastega tähistamiseni! Tegelikult oli meil lausa comme il faut püha eile – tegime küünlaid ja lugesin küünlapäeva kommete kohta ette raamatust “Aastaring Maarjamaal”. Nii tore ja nii pingevaba ja nii tehtav, isegi 3,5- ja 2-aastasega!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Küünalde tegemiseks on vaja lihtsalt vahalehte ja tahti. Mina tellisin Paradiisi Mesilast, ühevärvilised lehed on neil toredad suured – saab paksu küünla, mis kohe ära ei põle. Kuskilt saab neid lehti ehk poest ka, aga kahjuks ei oska nimetada, kust.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõigepealt tuleb vahalehte muidugi nuusutada, korralikult-korralikult. Siis tuleb taht panna ühte otsa ja hakata aga vahalehte ümber keerama (õndsa näoga!). Tilgutasin tahi otsale enne natuke vaha ka põleva küünla abil – et paremini põlema läheks. Muidu võib enne küünlani jõudmist tahi ära põletada ja ära kustuda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja siis muidugi punavein ja kõrtsuminek samal ajal, kui mehed kodused tööd ära teevad ja lapsed magama panevad.

(Kes poole usub, rumal on, ja…)

Septuagesima

1. Gospel with Book CoverTäna algab traditsioonilise kirikukalendri järgi Septuagesima periood, aeg, mil valmistutakse paastuajaks. Järgneval kolmel nädalal on sobiv mõtiskleda oma elu üle, kaaluda, mida on puudu, mida üle. Valida paastuaja distsipliinid ja eesmärgid, häälestuda pingutuseks. Natuke lähemalt kirjutasin siin.

Isa Vello pani tänases jutluses kogudusele eriliselt südamele lugeda rohkem Pühakirja – Jumala armastuskirja oma lastele. Hoolida sellest rohkem, austada seda rohkem, armastada seda rohkem.

“Kui keegi kirjutaks teile armastuskirja, kas jätaksite selle lahti tegemata? Ükskõik, kui paks see on.” – Isa Vello Salo

Ehk nagu ütlesin eile “oikumeenilises seltskonnas” (peen viis viidata õele ja õemehele) – “Kõik kristlased on piiblikristlased.”

Väike vihje ja nüke, niisiis täna. Paastueesmärkide seadmise abimees.

Lõunaosariikide jõulukook

IMG_20131224_154739Enesestmõistetavalt käivad jõulude juurde kõiksugu maiustused. Nii palju, kui meie kohalikest traditsioonidest üldse kirjandust on (ja nii palju, kui mina sellest näinud olen), tunduvad Eesti jõulude juurde käivat kõiksugu küpsised – saksa kombe järgi, kus vähemalt tosinat sorti maiustuste all lookas kandikud peaks kõiki pindu katma kogu jõuluaja (vähemalt kolmekuningapäevani). Aga edasi ja pidulikumalt? Pehme piparkook? Midagi pohladega? On meil üldse mingit koogilist magustoidutraditsiooni?

Inglise kultuuriruumis on asi lihtne elik kompleksne – jõulupuding, puuviljaseguga pirukakesed, jõulukook. Kõigist neist põgusalt eelmisel aastal kirjutasin.

Esimest kahte nimetatutest viitsin-jaksan teha umbes üle aasta, kolmas aga on jõuluaja menüüs alati, sagedamini isegi kaks korda. Puuviljakook on minu meelest parimat sorti kook – rammus, maitseküllane, mure ja üldsegi üldsegi mitte igavalt saiane (mis on minu isakodu tähtsaim nõue pagaritoodetele). Ja sel aastal katsetatud lõunaosariikide jõulukook või teisisõnu must puuviljakook on võrdseim võrdsete seas!

Ääremärkus: kuidas ma tean? Sest retseptis on tainast suure vormi jagu ja mina eelistan teha väikse koogi – on ilusam. Ülejäägi panin muffinivormidesse ja seetõttu oleme seda juba degusteerinud! Ja ääremärkus kaks: pilt on illustratiivne, sest selleaastane esimese jõulupüha kook on küll juba valmis, aga veel kaunistamata. Ta on pildil olevast tumedam.

Nagu eelmises postituses mainisin, tegin sel aastal esimest korda jõulukoogi nädal aega ette – et koormust jaotada. Inglismaal ja Ameerikas on kombeks see juba kuu aega ette valmistada ning seda siis iga nädal natuke kange alkoholiga toita, aga seni on mulle tundunud, et värske kook on ikka värske kook. Eks siis raporteerin, kui maitseme.

Nüüd aga on jõulud juba täitsa ukse ees ja kes täna-homme puuviljad rummi likku paneb, jõuabki parasjagu jõululaupäevaks koogi valmis küpsetada.

Lõunaosariikide jõulukook
(mugandatud Evelyn Birge Vitz’i raamatust “A Continual Feast”)

240ml tumedat rummi
650g erinevaid rosinaid
300g sukaati/ jõhvikaid (katsetan, sest lapsed on natuke toidutalumatud)
90g võid toatemperatuuril
200ml pehmet tumedat suhkrut
3 muna toatemperatuuril
300ml jahu
0.25tl soola
1tl küpsetuspulbrit
1tl kaneeli
1tl jahvatatud ingverit
0.5tl jahvatatud vürtsi
0.5tl jahvatatud nelki
0.5tl jahvatatud muskaati
80ml tumedat suhkrusiirupit

Kaunistamiseks:
1 purk aprikoosimoosi (umbes 350ml)
glace kirsse, pekaanpähkleid või kreeka pähkleid

Vala pool rummist puuviljadele ja lase öö läbi seista. Siis kurna (võib juhtuda, et kõik on sisse imendunud) ja sega veerandiga jahukogusest.

Soojenda ahi 160 kraadini.

Hõõru või suhkruga kohevaks, lisa ükshaaval munad. Sega kuivained kokku. Lisa jahusegu, suhkrusiirup ja rumm vähehaaval ja taignat korralikult segamini kloppides munasegule (lugesin hiljuti, et kui taigen korralikult läbi segada, ei juhtu seda esteetilist õnnetust, et koogi keskmine osa kerkib kõrgemaks kui ääred – mis teeb kaunistamise keeruliseks). Siis lisa puuviljad.

Vala taigen ettevalmistatud lahtikäivasse vormi. Segu on tavalise (26cm?) vormi jagu, aga mina küpsetan väikses (20cm?), mis minu meelest annab kenama koogi. Ülejääki saab siis degusteerida! Küpseta 3-4 tundi. Kook on valmis, kui see on kuldpruun, keskele sisestatud puutikk tuleb puhtalt välja ning koogi pind kerge vajutuse järel kenasti tagasi vetrub.

Seejärel võib vajadusel koogi pakkida kahekordsesse küpsetuspaberisse ja seejärel foolimisse ja ootama panna või siis kohe kaunistada.

Kaunistamine:
Pane aprikoosimoos 4 supilusikatäie veega potti ning keeda, kuni see on paksenenud ja kogus poole võrra vähenenud. Hõõru moos läbi sõela ja määri üks kiht (umbes pool sellest) koogi peale ja külgedele. Tee kirssidest ja pähklitest peale kena kompositsioon ning seejärel tõmba peale teine kiht moosi. Lase tahkuda ja serveeri.

Ikkagi on advent

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Püha Lucia kroon (safransai)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meie pere vanim tütar osaleb saiateos

Möödunud pühapäeval panime meie just taigna kerkima, kui laiendatud pereringi vanim tütar meid juba koridoris laulu ja pisikeste Lussekatter saiakestega tervitas (ausalt, Helena, ma pean mõnikord tulema vaatama, kui väiksed sinu saiakesed enne kerkimist on, sest minu omad, olgu nad vastlakuklid või kaneelisaiad, tulevad aiva tõllarattad). Natuke aega hiljem hakkasin siis mina ka oma meelest pisikesi erikujulisi maiuspalu vormima, mõistsin aga ruttu, et mulle sobiva (=absoluutse) täiusega pisivormide sooritamine minu praegusse elurütmi ei sobitu. Tegelikult ka käkjate pisivormide sooritamine mitte. Seetõttu haarasin samaväärsest vähenõudlikumast traditsioonist vormida kärtskollane safranitaigen Püha Lucia krooniks. Imehõrk aroom ja kuninglik väljanägemine ei kannatanud. Luutsinapäevast võib natuke lähemalt lugeda samateemalisest eelmise aasta postitusest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nädalatagune piparkoogitegu veel koltumata pärjaga

Muidu on meil ka advent kogu atribuutikaga. Natuke äranäritud välimusega kalendrid, millest vähemalt pooleteistaastane on juba kõik luugid vähemalt korra avanud; pisikeste raamatukestega ülivahva tunduNUD Piiblijutujupikestega advendikalender, mis pakub lõputuid võimalusi kisklemiseks (kes võtab väikse raamatu kalendrist? Kes viib selle söögituppa? Kes riputab puule? Ma kardan, et see ja kõik muu Jesse-puu-laadne kaob meil “kogemata” mitmeks aastaks kuhugi teadmata paika ära); täiesti kolletunud lauapärg (ei iial enam tuppa mänd!!), kuhu ei jõudnudki seada liturgilistes värvides küünlaid – ehkki nad on mul sahtlis olemas; lehti poetav jõulutäht ja täielik sajaprotsendiline kindlus, et sel aastal tuleb Tuhka-Toomas. Ja veel paljudel järgnevatel aastatel samuti.

Aga täna tegime eksprompt suure portsu piparkooke, millest eriti midagi kappi järgi ei jäänud (meie taigen on nii hea, et katsu nii kiiresti küpsetada, nagu eest ära süüakse!) ja homme paneme jõulukardinad üles, ja kuuse toome kõigi tolmurullide kiuste (olgu, tegelikult hea ja helde Abikaasa tõmbas täna igalt poolt tolmu, aga või see siis neljapäevani püsib!). Kord nädalas teeme mõnipäev tundide viisi kõhuvaludes vaevleva imiku kiuste isegi leiba! Lihtsalt dokumenteerimiseks aega napib.

Katsetan sel aastal jõulukoogi etteküpsetamist, nagu traditsioonilised retseptid ette näevad – emade päästmiseks. See on juba valmis! Selle natukese, mis ühisele jõululauale olen lubanud panustada, olen märkmikus tulevate päevade vahel ära jaganud. Pool järgmisest nädalast sööme sügavkülmast sinna ette valmistatud toitu. Üle poole piparkoogitaignast on veel alles.

Jõulud toimuvad!

Jõulusõim

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meie ikoonilaua jõulusõim

Üks ilus advendiaegne komme, mis peaaegu kogu kristlikus kultuuriruumis au sees on, on jõulusõim. See on suurematest või väiksematest kujukestest koosnev pildike, millel on kujutatud Jeesuslapsukest Neitsi Maarja ja Püha Joosepiga, lisaks traditsioonilised eesel ja härg, mõni ingel, kolmekuningapäevast alates ka kolm tarka. Mõnes kohalikus traditsioonis asetatakse sõime äärda ka karjused, veel loomi, siis juba külarahvas ja igasugu unts-antsakad, kuni saadakse väiksemat (või suuremat!) sorti küla. Tallinnas restoranis Pulcinella on üks niisugune – just eile arutlesime, et kas seal see keskne stseen ikka ka on kõigi valgustatud pizzeria- ja päris veega purskkaevukujukeste vahel.

Leia pildilt Püha perekond!

Leia pildilt Püha perekond!

Igas riigis on kujukesed iselaadsed – on väiksemaid ja suuremaid, kõiksugu materjalidest ja kõiksugu esteetikale vastavaid. Paljude puhul on natuke asja tundes peale vaadates võimalik mõistatada, kas tegu on näiteks itaalia või prantsuse jõulusõimega, ja millise alamjaotusega vastava riigi traditsioonidest. On linnasid nagu Naapoli ja Marseille, mis on lausa sõimekujukeste meistrite pealinnad; on ilmakuulsaid meistreid ja tuntud vabrikuid.

Lisaks on tore komme kujutada sõime kujukesi kohalikus rõivas – seda võib palju näha näiteks saksa ja prantsuse meistrite puhul. Kui tore oleks eesti rahvarõivastes Püha Perekond (no olgu, Joosep vast mitte päris põlvpükstes…)

Ladina-Ameerika terrakotast jõulusõim

Ladina-Ameerika terrakotast jõulusõim

Kogu selle jutu juures tundub lausa narr, kui raske on Eestis üht ilusat jõulusõime leida! Aastaid hoidsin pühade paiku silmi lahti, ja lõpuks vandusin alla ja tellisin välismaalt. Ühe saime veel juurde viimase Rooma-reisi suveniirina. Naljakas küll, aga välimuse järgi otsustades pärineb see vist Tšiilist!
Võimaluse korral pannakse jõulusõim advendiajaks välja ilma Jeesuslapsukesega ning asetatakse viimane sõime jõuluõhtul. Meie sõimes on lapsuke küll kogu aeg, aga mitte sõimes, vaid – vaadake lähemat – emaüsas!

Tore lastega järgitav komme on ka panna mingisse tuppa päris sõim. Lastel on siis võimalus kogu advendi jooksul iga heateo eest õlekõrs või seda sümboliseeriv lõngajupp sõime asetada, et teha oma lahkuse- ja armastusega Jeesuslapsukese aset pehmemaks. Maria von Trapp kirjeldab oma raamatus, kuidas nende pere jõuluõhtul piduliku protsessiooniga lauldes kõigist maja tubadest läbi käis, misjärel väikseim lastest sai Jeesuslapsukese sõime asetada.

See kõik on ilusaks meenutuseks jõulude keskmes olevast peagi saabuvast rõõmsast sündmusest – et advent ei tähendaks ainult päkapikke ja piparkooke. Lapsukese tühja aset vaadates meenutame enestele, et peaksime samuti valmistama – puhtaks ja ilmakärast tühjaks tegema – oma südant. Jõulusõim ärgitab meid elama rõõmsas ootuses.

***

Kes lugejatest pealinnas elab või mõnikord sinnakanti satub, siis sel advendi- ja jõuluajal võib haruldasel kombel näha väga palju jõulusõimesid. Nimelt on vanalinnas Vene tänaval Vanalinna Hariduskolleegiumi eestvedamisel ja tänaval tegutsevate äride koostööl avatud jõulusõimede tänav ja erinevad jõulusõimed kaunistavat seal pea kõiki tänava vaateaknaid. Mina ise pole sinna veel jõudnud, aga kuuldavasti pidi väga ilus olema. Ehk tuleb veel lund ka, see oleks kirsiks tordil. Astuge kindlasti sisse ka Vene tänava vene kiriku poolses otsas asuva Peeter-Pauli katedraali hoovi, kus on iga-aastaselt üleval muljetavaldavalt suur jõulusõim, mis pealegi veel pühadele kohast muusikat mängib. Jõulusõimede tänav jääb avatuks vähemalt selle aasta lõpuni.

Kuidas ta seda..?!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

See on siis väike pildikommentaar sellest, kuidas ma üldse midagi jõuan sel hooajal, kus lapsed võibolla kord paari nädala jooksul üheaegselt lõunaund magavad ja kunagi ei tea, millal peab tegevuse katkestama. Väljamõõdetud kolme koguse piparkoogitaigna osised, ootamas Abikaasa kojujõudmist, mil varukätepaar võimaldab need taignaks vormistada.

Tänaste tehtud tööde saldo: keetsin kaks pakki riisi. Kõik.

Advent

advent kollaazHäbiväärt, aga ei mäleta, kuskohas kohtasin mõtet, et igal inimesel on oma koht Kristuse loos. Helena, oli see Bernanos, kelle maapreester oli alati Getsemane aias? Või äkki Elioti “viskipreester”? Veel keegi muu? Igatahes vaimsest hoiakust ja iseloomust lähtuvalt võib igaüks leida eriliselt südamelähedase koha Lunastusloos ja mina olen karjus sõime ääres või pigem isegi väljal. Paastuaeg on minu jaoks raske, Suur nädal peaaegu talumatu. Bach’i passioone või muusikalist ohvrit kuulata väljaspool Suur reedet ja vaikset laupäeva – ei taha selle peale mõeldagi. Andke ainult adventi ja jõuluõhtu võiks kesta igavesti! Laps mis laps.

***

Elul on hooajad, see on selgemast selgem. Vaatan oma eelmise aasta advendiaegseid postitusi ja imestan mahtu ja heietusvõimalust. Ja väikest paastumist! Seni oleme igal aastal advendiajaks millestki loobunud, aga praegu… Praegu on nii, et kui toit tuleb sügavkülmast ja heldelt abikäelt, jõuab masinatäie pesu pesta ja neljale meilile vastata. Ja ongi päev läbi. Game over. Meenub ühe ameerika blogija abikaasa paastueelne ohe vastuseks naise küsimusele, millest kavatseb Lihavõtte-eelselt loobuda: “My life is lent!”. On imiku süleshoidmise ja ühe käega tippimise hooaeg.

Aga eelmise aasta viljakale hooajale tänu on, millele viidata.

Siit võib lugeda advendiajast üldisemalt, ja väikest aastaringimõtisklust.

Eelmisel aastal korralikult läbinäritud ja üleelatud jõuluvana-päkapikuteemale tuleb sel aastal kindlasti jätk. Ükspäev! Kui korraks käed vabaks saan! Kõdituseks võin öelda, et a-HAA, sel aastal meil päkapikud käivad. Varsti siis kirjutan lähemalt sellest, kuidas mustvalge ema oma peas kogu päkapikuteema selleks korraks lepitas. Seni lugege kindlasti eelpoolviidatud postituse väga rikastavaid kommentaare!

Siit võib leida ülevaatliku postituse jõulutoitudest ning retseptidega postitused piparkoogitaigna– ja inglise jõulupudingi teemadel (lausa kahes osas: I ja II). Avastasin isegi ehmatusega, et traditsioon ütleb, et jõulupudingi valmistamisega oleme nüüd juba poolteist nädalat hiljaks jäänud! Aga ausalt öeldes pole seal nii suurt vahet, kas laagerdub kolm või neli nädalat, nii et teha võib ikka. Minul satub puding menüüsse tavaliselt üle aasta – et saaks muid asju ka proovida. Sel aastal teeme vist midagi, millega ei pea ette mõtlema ja pikalt tegelema. Või üldse ainult mitut sorti erinevaid küpsiseid. Või ühte sorti. Või lihtsalt piparkooke.

Selline hooaeg, noh.

Pärjapunumine

Meil on peres praegu selline aeg, et ideedest (isegi ei nimetaks neid plaanideks) realiseerub kaduvväike protsent, või õnnestub korda saata midagi, mis üldse plaanis ei olnud. Nii ma korrastasingi täna (nagu ikka ja jälle) laste riideid ja advendipärja alusest kaugemale ei jõudnudki. Esimese advendi hommikul niisiis pärga uksel ei ole, aga ehk jõuab päeva jooksul selle vähemasti valmis teha.

Kui leidub mõni lugeja, kes samuti sooviks pärga punuda, aga täpselt ei tea, kuidas, siis eelmisel aastal kirjutasin sellest lähemalt.

Ja JÄRGMISEL aastal muretsen advendieelseks laupäevaks mõned säraküünlad. Kui täna see mõte tuli, oli juba õhtu, ja lapsed sülle kleebitud või vannis – võimatu poodi minna. Niisiis sel aastal jäi tähistamata, aga tegelikult on täna liturgiline vana-aasta õhtu (kirikuaasta algab esimese advendiga). Võibolla kunagi tulevikus istume tänasel õhtul laua ääres, sööme kooki ja põletame säraküünlaid ja loosime algavaks aastaks kõigile pereliikmetele pühaku ja valime perepühaku ja peremoto ja siis peseme lisaks päeval juba tehtud suurpuhastusele veel kõik nõud ka ära.

Täna aga piirdume aasta lõpu puhul vanemate laste piduliku puhtakspesemisega. Asi seegi.